Haanja100 MTB 2016

[Olts]

....... vaja on leida uus mõrvar.

Mõrvar on vaja korda teha ja paar aastat aega paraneda anda!

[KarinK]

Panen siia ühe daami pajatused ka copy ja pastega aga enne tänan Haanja100 tiimi. Teiega on nii tore. Juba reedel Tallinnast startides on niivõrd positiivne emotsioon sees, et jälle saab sinna ja jälle saab toredate inimeste seltsis aega veeta. Oeh, ma ütlen Eraldi tänud veel TP-de inimestele, milline abivalmidus ja teenindus - SUPER! Ja siis veel Singlikate tiimi naistele - kes minuga ühes tempos raja ääres TP-st TPsse liikusid ja kaasa elasid! Tõeline spordipidu ma ütlen.

Negatiivse poole pealt - kõik, kes te metsaalust risustasite oma geelipakkidega!! Häbi teil olgu!
Ja teine asi, Ivar, palun ikka need makaronid järgmine aasta sinna 60km peale sättida.

Taustaks veel nii palju, et see oli mul neljas Haanja100, esimene oli 2012 aga siis startisin ilma numbrita ja läbisin 80km 7tunniga. Miks ilma numbrita, sest olin kuulnud ainult õudusjutte sellest sõidust ja ei julgenud regada. Lõpuni ei sõitnud, kuna tegu oli väga raske aastaga, mudaindeks oli päris kõrge ja minu oskused siis veel kasinad, lisaks puudus ka motivatsioon kuna numbrit polnud küljes. Seda, et tookord ära ei reganud, kahetsen tänaseni, kui aus olla. Kuid siis sai ka otsustatud, et järgmine aasta tulen tagasi ja sõidan läbi koos numbriga ja mõõdunud laupäev, näed, oli juba kolmas ametlik sõit!

Nii aga nüüd sõidust:
Plaan alustada rahulikult ja sõita 60-70% peal, kadus kohe, kui stardist minnes nägin Helin Toomi, teadsin, et ta on minust tugevam aga mitte kättesaamatu. Otsustasin sappa võtta ja püsida kannul kuni vähegi jaksan. Algus oli kiire ja nii sai sõidetud peaaegu terve esimene pool hoopis 90-95% peal. Samas keha nagu lubas ka. Loomulikult tekkis, mul küsimus, et kaua ma sedasi jaksan ja kas üldse lõpuni jaksan, kui sedasi hullu panen. Peale teist TP-d startis Helin enne mind minema ja sinna ta läks. Vist. Vähemasti ei mäleta, et oleks teda enam kohanud. Kolmandas punktis lootsin küll kohtuda aga sinna jõudes, teda enam ei näinud. Kolmandas TP-s oli kindel plaan makarone tankida. Kehv oli üllatus, kui selgus, et seal ma süüa ei saa. Magusat ei tahtnud ja nii võtsin ainult kaks banaani, käisin vetsus, võtsin ette saadetud kotist uued geelid ja edasi. Väss hakkas tunda andma. Hoog rauges, tehnilistes kohtades hakkasin puterdama. Tigustusin. Enne Jürihani orgu olnud kruusakas oli tõeline nauding väsinud kehale. Teadsin, et see on allamäge ja nii sain tiba taastuda. Jürihanis oli aga väss juba nii suur, et sealsest tõusust üles sõita ei suutnud, Ööbikuoru tõus sai ka saatuslikuks, enne Saunamaa TP-d olnud põllulõik pälvis mu vihkamise ja mõttes oli vaid, et Ivar on sadist Ivarit ma siiski ei vihanud, ärge palun valesti aru saage. Kaua oodatud neljas TP saabus. Esimese asjana palusin makarone, kaks viinerit ja koogitükk kõige selle peale koos ketsupiga ofkoors. Munema ei jäänud, pigem püüdsin siva oma toiduga ühele poole saada ja edasi liikuda. Magustoiduks pigistasin veel ühe geeli sisse. Kohe ei juhtunud midagi ja venisin edasi, valusalt. Aga kilomeeter kilomeetri haaval hakkasin tundma, et makaronid mõjuvad. Mingi hetk suutsin järelejõudnud meestega tempot hoidma hakata ja mingi hetk hakkasid ka selg ees tüübid jälle vastu tulema. Enesetunne paranes iga minutiga ja viimases TP-s kallasin koola sisse, pressisin pool geeli veel peale ja panin täpiks ära. Mingi loomalik energia tuli mu sisse. Tundsin, et lendan jälle. Nii sai veel mõnigi mees seljataha jäetud. Näole tekkis naeru ilme ja tundsin ennast nagu hull. Selline maniakaalne irve Nii õnnelik olin lihtsalt, et sain jälle sõitma hakata. Kuna ma panin nagu hull siis loomulikult teadsin, et kaua see kesta ei saa. Ootasin seda viimast downkilli nii väga, sest teadsin, et pärast seda on veel ainult Kuradimägi ja ongi kõik. Viimasel 10kmil ei olnud ma enam kedagi omale järgi jõudmas näinud. Alles kuradimäel kuulsin, et mingid tüübid sealt downkillist alla tulevad. Pigistasin nii palju, kui suutsin ratta seljas üles ja edasi joostes, et nad jumala eest mind ei näeks ja et neil ei tekiks mõtet, mind jälitama hakata. Lõpuks saabus rollerirada. Panin gaasi põhja ja pigistasin oma tühjast kehast viimast. Viskasin seljataha pilgu, deem, mingi mees! Lisasin gaasi, jõudsin mullarajani. Koperdasin seal kuskil. Lätlane jõudis järgi. Enne hotelli hüüdis midagi stiilis, gogo. Finishi sirgel hakaks mõõduma, mõõt sai täis ja ütlesin et mine jah mõõda rsk (see rsk oli mul mõtteis öeldud ). Sai vist aru minust ja ütles, et lets finish together. Ok. Emotsioon oli laes. Aeg üllatas mind nii positiivselt, kui üldse sai. 7:48 - tõesti, poleks uskunud, kuigi see on mu kõige kehvem ametlik aeg siis siiski oli üllatus suur, kuna selle aasta treeningud on olnud üsna kasinad. Kolmas kord tehtud, kolmas kord 12nes naine. Sobib
Natuke rajast ka. Rada oli praktiliselt kuiv. Alguse poole pressisin ennast võimalikult paljudest tõusudest üles. Laskumised laskusin ilusasti ratta seljas. Tundsin ennast päris ässana, eriti alguse poole, kui publikut rohkem oli. Vaatasin enne esimest TP-d Kütiorgu laskumisel, kuidas tüübid kahele poole kukkusid ja karjusin vaid, stopp! ja seisa!, et keegi jumalaeest ette ei astuks, ma sõidan siin praegu, eks Ülejäänud keerulisemad laskumised olid õnneks juba inimtühjad ja nii sai rahulikult omas tempos tulla. Massimõrvarist libistasin ennast alla, kuigi igakord rajal olles mõtlen, et täna on see päev, kui ma sealt rattaseljas alla sõidan. 24. sept 2016 see päev siiski ei olnud. A üks laskumine praegu meenus, mida ma seekord ei sõitnud, see oli kohe peale kolmandat TP-d , metsavahel, pöördega ja kivist mõõda. Keha oli süsi ja koperdasin seal ära. Kõige raskemad kilomeetrid olidki kolmanda ja neljanda TP vahel. Keha ei allunud korraldustele ja sisse tuli nii mõnigi viga. Taevatrepi viimase juurika juures suutsin ka ära koperdada aga see oli ka laskumise lõpus juba, seega suva Downkillil parandasin tehtud vead ja andsin varasemad eksimused omale andeks. Nii palju veel, et mõtetuid riske ei võtnud nt eriti mudastes kohtades hüppasin pigem rattalt maha ja siis need kivi ületused seal Haanja kandis jooksin ka üle.
Vat nii. Super cool!

Pärast finishit, pesin ratta, pesin enda (sauna ja spa jätsin vahele - kuna varasemad kogemused on näidanud, et see laibastab mind ja õhtul peole ei jõua), sõin kõhu täis, läksin tuttu. Paar tundi pikutamist, tagasi Kubijale, kuulasin Tarmo laulud ära ja siis aftekale. Bänd oli hea, pidu veel parem, tantsisme baari tühjaks, kolme aeg tõmbasime kriipsu alla, Chillin kiirtoidus, nagu alati, friikad ja koju tuttu. Tehtud, tehtud, tehtud!

Kohtumiseni järgmisel aastal!

[aif]

Et kõik ausalt ära rääkida siis tuleb tunnistada et kilomeetreid kogus sel aastal vähevõitu, aga peale 2015 üleelamist ei olnud mingit õigustus H100 vahele jätta.

Start tsainikute grupist ja esimene üllatus tuli liivasel teelõigul kui ees jalastuma kiputi. Kütiorg üllatas samuti jalastujatega, tõus läbi metsa kaarega on H100 formaadi jurues arusaadav, samas Tuuril olnud lahendus otse üles andis emotsionaalselt väga raju litaka. Tunneli läbimine on samuti üks sedapidi jooksva ringi kõrghetki. Tea kas on pai tohtrihärra sündmusi väisatud piisavalt palju et Vällamäe tunned tõusunurgast ja grupi ininast juba ära? Laskumisel ei jaksanud eessõitjast mööda hüpata ja pidi pidurdama rohkem kui oleks tahtnud, ehk siis tuleb peatükki korrata (millal 2017 regamine lahti tehtigi). Munamägi sai ratta seljas võetud ja laskumisel kiivriga mingit tummisemat taimestikuesindajat rünnatud, mina pääsesin vigastuste vabalt aga kiiver vist läheb mahakandmisele. Kuna ma suutsin olulise infokillu Massimõrvari sõidetavuse kohta lugemata jätta ja Tuurilt oli meelest et parem olla lihtsam (Tuuril ajasin käed sassi ja sõitsin vasakut) siis virutasin paremalt alla. Jürihani keskel läksime tagajooksuga tülli ning viimane ülerõhk lahkus sündmuskohalt, kuna ma TP3'es jätsin lambi kotti siis arvan et tegemist oli kosmilise kättemaksuga. Ööbikuorg sai läbitud jalutades ja pumbates (SKS fat'i teenindada suutev elukas andis selle käigus otsad), trepilõik jäi kahjuks või õnneks puuduva rehvirõhu tõttu sõitmata, välisel vaatlusel tagantjärele targana pakuks et ohutuim meetod on astmetel alla ja joostes üles. Kui keegi selle osa videosse sai, siis palun jagada. Rehviga läbirääkimisi pidades ja möödasõitjaid vaadates õnnestus TP4 välja jõuda, kui rajamehhaanikud võtsid sisekummi paigaldamiseks ratta käest ära ja ajasid mind sööma. Pikalt oli juba rajal puhatud ja enesetunne mis algus oli suhtkoht sant hakkas ka heaks minema ning ratas lubas sõita siis sai iseenda läbi aegade kiireim lõpuponnistus tehtud. RCkoola läks kerisele, Downkill oli ilus aga Kuradimägi ratta seljas ei alistunud. Enne rollerirada algas seljataga kahtlane jälitava ratturi helipilt tekkima, mis sundis peale keerama ... kuni see pilt Miilisõitja esituses lihtsalt mööda tolmutas. Nii tühja ja hea enesetundega pole ka varem lõppu jõudnud. Tänan pai tohtrihärra!

Geelituubide, magneesiumiampullide ja SIS'ipakendite rohkus rajal oli ebameeldiv üllatus. Pudenenud pudelite kogus vihjab vist ratta kehvale ettevalmistusele laskumisi võistlukiirusega võtta vms.

aif

[kollane öösärk]

Alustame algusest.
Kui esmaspäeval mõlemad väikesed sõrmed raksuga pooleks löödi, oli esimene ja ainuke mõte: Laupäeval on H100...Kõik korrad on ju lõpetatud, isegi katkise rangluuga... Selle asemel, et muretseda normaalse inimese kombel kuidas vetsus hakkama saada, hambaid pesta jne... Igasugune põrutamine tegi valu, ratast ei saanud käekõrvalgi lükata üle konaruste. Neljapäeval proovisin lolli peaga Marja tn treppide kõrvalt (Tartus) alla sõita mis lõppes sellega, et talumatu valu tõttu lasin käe lenksust lahti ja käisin üle kaela tänavakividele... õnneks pääsesin paari sinikaga, istusin siis mõtlikult tükk aega elu üle järele mõeldes ja variante kaaludes, mõtted olid sünged. Igaüks, kes vähegi on H100 pisikust nakatunud, võib ette kujutada selle nädala stressitaset....
Reede õhtul ostsin poest mkaivari teipi, seda alumiiniumiga, emost saadud metallahase surusin näpu otsa, mässisin mõlemad käed elastiksidemesse koos toruteibiga, et jäigem oleks, lasin esikummi võimalikult pehmeks ja veeresin kruusale... ei midagi! üle äärekivi... ei midagi! Kirjeldamatu kergendustunne... siiamaani lööb seieri üles... Kohe autoga Vedu metsa Lähte rm rajale proovima juurikaid ja asju, ja töötas!
Nii ma siis starti veeresingi, käed teibitud, nimetissõrmedegaga sai pidurdatud, alguses küll pelgasin laskumisi kuid polnud hullu, enamikest kohtadest sai alla. Poolel teel, peale mõrvarit oli vaja süsteemi taashäälestada, kuid kuna esimest korda oli kaasas support team, möödus ümbersidumine kiiresti ja pidas lõpuni. Paar vale liigutust sai tehtud ja paar napikat oli ka kuid ei kukkunud ja puusse ei sõitnud.
Ilm oli ilus kuid ilmselt suht külmast oli pidev energiapuudus. Peale söömist oli hea tunne kuni jälle varud otsa said, kusjuures midagi magusat alla ei läinud, päästis suitsuvorst. Rada oli nagu vana tuttav, heldimusega möödusin kohtadest kus kunagi sai kukutud (Vällamäe laskumine, pea ees) koht, kus sai heinu õhu asemel topitud jpm säärast, rada on sõidetud nii ja naapidi ja praktiliselt peas juba. Tempo oli 7 tunni kanti.
Kõik oli ilus kuni...
Peale Saunamaad, kõht täis ja minek hea, juhtuski see mida keegi ei taha et juhtuks. Vasak vänt otsustas irduda süsteemist, paar kilti enne 80 posti. Kiire kõne autosse kus juhuslikult oli kaasas teine ratas, nats parem kui Grišal eelmisel aastal, 7 käiku, meh pidurid, poole raskem, kulgesin umbes 4-5 km tõukeratast imiteerides kuni jõudsin metsast välja ootava kaaslaseni ja siis selle imeloomaga edasi... Ei see liikunud üles ega alla, kumm oli ka tühi, pidurdama pidi mitme näpuga ja jõuga (aga taevatrepist ja downkillist tulin alla nagu ludinal)...aga see kõik polnud enam oluline, oluline oli taas lõpetada kõigest hoolimata, tehtud ta sai ja seda magusam oli spaas kuumaveevannis õlut libistada. Ainule valutav koht on parema käe lihased, sest sundasend kinniteibituna tegi lõdvestused ja asendimuutused võimatuks.

Eriline tänu kallile kaaslasele kes truult autoga iga teeotsa peal valvas ja julgustas ja lõpuks päeva päästis.

Eriline tänu ka paile doktorihärrale kogu sanitaride kambaga, sest EMOst antud 3 nädalat spordipuhkust hullu ei morjenda, ainuke kehtiv paber on lõpudiplom ja sedagi järgmise korrani...

[kalari]

Alustame algusest.
Kui esmaspäeval mõlemad väikesed sõrmed raksuga pooleks löödi, oli esimene ja ainuke mõte: Laupäeval on H100...Kõik korrad on ju lõpetatud, isegi katkise rangluuga...

Eriline tänu ka paile doktorihärrale kogu sanitaride kambaga, sest EMOst antud 3 nädalat spordipuhkust hullu ei morjenda, ainuke kehtiv paber on lõpudiplom ja sedagi järgmise korrani...

Taevane arm! Tohtrihärra, palun võtke midagi ette! See pole normaalne!

[guidomukk]

Unustasin kiita raja ääres seisjad ja kaasaelajaid, kes ei pidanud paljuks oma maja tee otsas seista ja positiivselt ergutada.
Singlikate saatemasin oli igal pool vastas ja ootamas. Ühel hetkel näen 4-6 ratturit rivis seismas singlikate auto juures..mõtlesin mis nüüd toimub. Grupi pildistamine? Grupi toitmine? Ei kõik see mees seisis viisakalt suure coca-cola pudeli järjekorras..parkisin ka ennast sinna ritta. Tänan veelkord ..parim coca-cola mis ma elu jooksul saanud olen.
Omavahel veel arutati et õhtul tuleb vist rumm küll ilma coolata ära juua.

[toomaspoiss]

Kui metsas oli kuiv ja kena siis...pärast, sellises kohas nagu Bevega.... No te ei kujuta ette mis koht see on. Igatahes soovitan järgmine kord rohkem jõudu õhtusesse vööndisse jätta.
Ahh jaa. Kui see Kütioru koer peaks siin komme lugema siis mina igatahes tervitan. Kõva vana. Maha juba ei jää...

[veloson]

Pinil olevat Noodaskülas abi- või puulnaanõ, niiet Kütioru matkaraja singlid on ilmselgelt käpas. Asi siis see ülejäänud rada läbi ähkida.

[rai66]

Kui esimestel aastatel sõitsid ainult vaimse puudega inimesed ja võis metsas ainult mõnda kitse või metssiga näha, siis sellises tempos jätkates tuleb mõni varsti otse intensiivravist ja kaasa sörgivad kohalikud lambad ja lehmad. Mul tekivad Ivari ravimeetodi suhtes teatud kahtlused juba

[mart2]

Kui esimestel aastatel sõitsid ainult vaimse puudega inimesed ja võis metsas ainult mõnda kitse või metssiga näha, siis sellises tempos jätkates tuleb mõni varsti otse intensiivravist ja kaasa sörgivad kohalikud lambad ja lehmad. Mul tekivad Ivari ravimeetodi suhtes teatud kahtlused juba

Mida siin kahelda?
Teatud sõltuvisi nii ravitaksegi - narkohaigeid asendusdoosidega; Saatanat aetakse välja Petsebuliga ja rattasõltlasetele toimib ainult H100 (sedagi ajutiselt)!

[mart]

Bevega.... No te ei kujuta ette mis koht see on. Igatahes soovitan järgmine kord rohkem jõudu õhtusesse vööndisse jätta.

Ivo andmetel jäi 3 sõitjat pimeda peale. Kas jutt nendest või?

[baruto]

Kui metsas oli kuiv ja kena siis...pärast, sellises kohas nagu Bevega.... No te ei kujuta ette mis koht see on. Igatahes soovitan järgmine kord rohkem jõudu õhtusesse vööndisse jätta.
Ahh jaa. Kui see Kütioru koer peaks siin komme lugema siis mina igatahes tervitan. Kõva vana. Maha juba ei jää...

You made my day.
Mind ei lastud ükskord sinna õnneks sisse. Ei mäleta enam miks.

[dr Holden]

Pärast finishit, pesin ratta, pesin enda (sauna ja spa jätsin vahele - kuna varasemad kogemused on näidanud, et see laibastab mind ja õhtul peole ei jõua), sõin kõhu täis, läksin tuttu. Paar tundi pikutamist, tagasi Kubijale, kuulasin Tarmo laulud ära ja siis aftekale. Bänd oli hea, pidu veel parem, tantsisme baari tühjaks, kolme aeg tõmbasime kriipsu alla, Chillin kiirtoidus, nagu alati, friikad ja koju tuttu. Tehtud, tehtud, tehtud!

Kohtumiseni järgmisel aastal!

Aitüma Karin, oled küll vaid 3,5 korda lõpetanud, aga juba jagad matsu! Retsept!

Kui metsas oli kuiv ja kena siis...pärast, sellises kohas nagu Bevega.... No te ei kujuta ette mis koht see on. Igatahes soovitan järgmine kord rohkem jõudu õhtusesse vööndisse jätta.
Ahh jaa. Kui see Kütioru koer peaks siin komme lugema siis mina igatahes tervitan. Kõva vana. Maha juba ei jää...

Tom, soovitan uut lähenemist! Reedel Bevega, laupäeval 100 miili, Keskerakond sponsib, onju!

Eriline tänu ka paile doktorihärrale kogu sanitaride kambaga, sest EMOst antud 3 nädalat spordipuhkust hullu ei morjenda, ainuke kehtiv paber on lõpudiplom ja sedagi järgmise korrani...

Rendiratas, uus tagajooks linnast, hein rehvis - pullishit, kahe murtud sõrmeluuga alati lõpuni, sõnad otsas, võtan alati mütsi kaasa, et saaks selle maha võtta, Kuldvällik!

[Olts]

Kui metsas oli kuiv ja kena siis...pärast, sellises kohas nagu Bevega.... No te ei kujuta ette mis koht see on. Igatahes soovitan järgmine kord rohkem jõudu õhtusesse vööndisse jätta.
Ahh jaa. Kui see Kütioru koer peaks siin komme lugema siis mina igatahes tervitan. Kõva vana. Maha juba ei jää...

You made my day.
Mind ei lastud ükskord sinna õnneks sisse. Ei mäleta enam miks.

Sinu juurest ei tulnud villase soki lõhna, mis muud.

Aga sellele Toomaspoisile- Ma ei teadnudki, et mõni surnuaiale ära eksib. Ega see Võru nüüd nii väike kah pole.

[siims]

Hei hea inimene Scott Sparkiga! Olen Sulle ühe väikse aga vajaliku detaili võlgu. Kui seda loed, palun kirjuta mulle.

Siim
5null9979yks

[JerryBlake]

https://www.youtube.com/watch?v=FBv1rxswnfk
Esimesed 18km, siis 31-40, 61-74 ja viimased 17km.

[Robert]

Minu Haanja 100 oli raskem, kui oleks tahtnud loota. Paraku ei ole mul siin kedagi teist peale iseenda süüdistada. Pärast augustis tehtud poolpikka triatloni langes treeningkoormus alla mõistlikku taset.

Taaskord läksin püüdma oma viiendat Haanja 100 lõpetamist (alustanud olen paar korda rohkem) ja kuulsat rohelist buffi. Kui kõik eelnevad aastad valisin sõiduvahendiks tavalise 29 tollise ratta, siis seekord mõtlesin et väga lahe oleks ju sõita fatbikega - fat guy on fatbike. Kui esimesed kilomeetrid möödusid lennates ja asfaldi peal oli tunne nagu oleks startinud veoautode kestvussõit (eriti kui mitu fatti kõrvuti sattusid), siis esimestel suurtel ja rasketel tõusudel jõudis reaalsus kohale. Tagantjärgi tarkus ütleb, et seekord oli fatbike veidi vale valik, 29 tollisega oleks kiiremini sõidetud saanud.

Lisaks tavapärastele TP-dele sain taaskord kasutada suurepärast saatetiimi oma isa näol, kes alati suutis õiges kohas coca-cola ja kirju koerte kommidega vastas olla. Ma arvan, et nii mõnigi sai mõne kirju koera kommi näol energiat juurde. Vällamäel kõndides ja oma fatti käekõrval lükates oli tükk tegu, et jalga jala ette tõsta ning katkestamine oli lähemal kui oleks tahtnud loota. Kuna rajalt otseteed päästvasse autosse ei olnud, siis tiksusin edasi ja üllataval kombel elu tuli tagasi ning sõit jätkus. Peas vasardas muidugi mõte, et kui ma ei lõpeta see aasta kuiva raja ja hea ilmaga, siis millal ma üldse lõpetan?

Erinevad tõusud, heinamaad ja trepid Rõuges pakkusid erinevaid emotsioone, trükimusta kõik kahjuks ei kannata. Minu kestvussõit kestis 10 tundi, aga ma olin oma lõpetamisega väga rahul. Spaa sobis nagu rusikas silmaauku!

Ma tänan korraldajaid, kes sellise laheda ürituse on püsti pannud.

[Laver]

Ei vaja kommentaare... AINULT HULLUDELE

[fotek]

Ei vaja kommentaare... AINULT HULLUDELE

Issand kui romantiline
Eriti kui pimedas viimane lugu peale pandi.

[makaak2]

Ei vaja kommentaare... AINULT HULLUDELE

Neid mehi ei ole tobe sport ära suutnud rikkuda! Kõvad vennad, seda filmi peaks enne regamist näitama esmaosalejatele , et aimu saada mis üritusega tegu on.

[Kirk Eval]

Ei vaja kommentaare... AINULT HULLUDELE

Väga lahe materjal, mis võtab emotsioonid hästi kokku
See peaks tõesti esmaosalejatele kohustuslik vaatamine olema.

Raske, aga tore laupäev oli. Rõõmu tegi, et ilmataat halastas seekord.
Lõpetaja olla emotsioon on midagi sellist, mida vist ainult asjaosalised mõistavad
Mina tänan

[mikulaine]

Kuidas vastu pidada miilisõidu kannatused? Mihkel ja Raino räägivad enda muljetest: http://www.ccrotamobilis.ee/haanja100-mtb-2016/

Mihkel

[snaxez]

Geeli loos tehtud ja järgmise aasta õnnelikud teada?

[opp]

Hästi läks- valgustusparki polnud tarvis installeerida - konteiner tuli Saunamaalt Kubijale avamata kujul tagasi.
Nii hästi ei läinud kui lihtsal rajalõigul lohakaks muutud- rajajumal saatis kurjalt üle lenksu.
Mullu ei tulnud kordagi isu sooja joogi järgi, tänavu oleks olnud asjaks alates teisest TP-st.
Kevadsuvine Saunamaa menüü oli ka veel meeles (jookide pool), vorstipanni pealikult uurisin hetkevõimalusi- vastus " see on hoopis teine pidu"
Sündmuse lõpetuseks oli väga mõnus saunalavalt videvikus lõpetajaid kiigata.

[Nongrata]

Tore sõit, mis muud. Kangutasin miili ehk põhisõitu:). Lisapaunad olid tüütud, aga puutumata looduse kordumatu ilu kompenseerisid selle. Lahe, et kohalikud lubavad taluõuest raja läbi- talu, kus paremat kätt oli ilus suur lillepeenar, metsaveotraktoriga talu, Rõuge racing tiimi talu, segasumma suvila jt. Rabarberi kasvatust läbides, tuli meelde raamat Trifiidide päev ja kuskil rajal on kinnikasvanud järv, iga kord seda nähes taban ennast mõttelt, et mitu laipa sinna uputatud on. Tehnika töötas laitmatult, ette panin 30 ovaali ja kassett 11-36, mõned kohad olid, kus oleks tahtnud veel ühte käiku, aga ülekande pärast ei pidanud maha tulema, kruusalõikudel jäi kiirusest puudu, kuskil 95-100 kerides oli kiirus umbes 35. Puudust tundsin soojast joogist tp-es, kuplite peal puhus päris vilu tuul, mis jahutas hoolega, mingi aeg hakkasid jalad nii külmetama, et mõtlesin et panen talvekingad jalga, aga sain mõõnast üle ja finisis ajaga umbes 9 ja veerand.

[Estapi]

Rota alativärvikateleblogidele - paari lausega oma esimesest miilisõidust
http://sportlove.ee/blog/voistlused/h100/

[J.KTM79]

Mina olen vist ainukene inimene siin Liivimaal, kel jäi selle aastasest H100-st väga sügav hingeline (ja tundub, et isegi peaaegu füüsiline) haav. Ja seda sellepärast, et ma ei saanud seda sõita.....

Lugeda kõiki neid kirjeldusi ja emotsioone siin foorumis - see rebib seda haava järjest rohkem ja rohkem sügavamaks ning ma ei näe peaaegu nädal peale kahjustuse tekkimist mitte mingisuguseid paranemise märke.

Miks ma ei saanud osaleda?? Hmm.. tehnika oli korras. tervis ka. tahtmine oli. Tugevalt neljakohaline kilometraaž maastikuratta seljas sellel hooajal on all. Miks siis...? Ahjaa - naine pani veto peale. Kui talle seda osalemise mõtet paar nädalat enne üritust ääri-veeri tutvustasin, siis lõi kaane ikka täitsa pealt ära . Väidetavalt olla ma niigi juba alates Aprilli teisest poolest kõik nädalavahetused erinevates Eesti paikades mööda metsi ja võsa ja muda roninud ning alati peale seda oli mul rohkem aega oma ratta, kui tema eest hoolitsemiseks . Nüüd siis see ka veel... pandi valiku ette - kas tema või ratas. . Noh, jah, peale pikka kaalumist otsustasin, et kuna ratas minu juurest vabatahtlikult kuhugi ära ei lähe, siis oleks targem seekord naise kasuks otsustada .
Vähemalt suutsin ma ta veenda tulema laupäeval Haanjamaa värsket õhku ja mega loodust nautima ning seega sain raja äärest üritust jälgida. Aga ütlen ausalt - see oli veel valusam, kui pingutus, mida sõitjad pidid tundma. Nii ma siis seal seisin erinevates rajalõikudes - suunurgast hõbekett maani rippumas ja pulss sama, mis sõitjatel - oi kuidas oleks tahtnud ka seda valu ja võlu kogeda....

Ja mis kõige hullem - ma pean selle paranematu haavaga elama nüüd ilmselt terve aasta aega.
Loodan, et lugupeetud tohtrihärral jagub järgmisel aastal piisavalt tugevat salvi, mis selle suudaks kinni lappida .

[miilits]

Sõitsin esimest korda h100 ja organism läks ikka päris katki selle sõiduga, nimelt esmaspäevast korralik palavik 39,... üleval, aga see kõik ebaoluline selle ulme memory, kogemuse ja saavutuse üle, kui üle joone sai tuldud. 2017 joonel

[Lukas]

Mina siis üks esmaosalejatest, kes osade meeste arvates oleks pidanud seda filmi vaatama Ei teagi mis see esmaosalejate katkestamise statistika näitab? Pigem ju tore kui inimesi juurde tuleb.
Mul oleks olnud väga piinlik kui TPdes oleks pidanud inimesed minu pärast nii pikalt olema. Eks neid filmijuppe sai muidugi vaadatud ja eelkõige eelmise aasta omasid. Sai lisatud endale telefoni ilmajaama äppi Kubija ja Haanja ning iga päev kümme korda vaadatud. Õnneks oli kuiv ja sel aastal alla keritud 4000 km baiki oli kindlasti abiks. Eesmärk oli rada läbida ja kui on nii 70 km peal veel püssirohtu, siis ka kohta parandada. Kõik läks kenasti ja õnnestus suurepäraselt.

TRMi finishis sai niisama sõpru patsutatud ja oli tunne, et oleks võinud ka minna. Haanjas oli tunne nii võimas ja see kahetsus sai ruttu peast pühitud.

Pigem esmaosalejat poleks vaja hirmutada 12h ajaga, vaid soovitada teha trenni, võtta tagasihoidlikud eesmärgid ja looduse ees aukartust tunda.

Aitäh korraldajatele, vabatahtlikele ja toetajatele

[kevin]

Rota alativärvikateleblogidele - paari lausega oma esimesest miilisõidust
http://sportlove.ee/blog/voistlused/h100/

40cl'i peabki tusatuju ära ajama..

[Qnd]

Elu esimene H100 tehtud. Vist üldse esimest korda elus Võru ja Haanja kandis , rääkimata seal rattaga sõitmisest. Ei hakanud kohe hullu panema ja sõitsin "poolmaratoni". Eesmärgiks sai võetud jamadeta lõpuni tulla, iga hinna eest kõiki laskumisi võtma ei hakka, koht ei huvitanud, aeg natuke huvitas kuna selline 8,9,10 tunnine pingutus väga ei meelitanud, TP-des head-paremat nautida.
Kõik sai punktipealt elluviidud. Ainsaks kergeks jamaks võib mainida ühel kiiremal slaalomil puude vahel ühe puu riivamist puusaga mis hiljem kergelt tunda andis.
Umbes 5 tõusu sai jalutatud ja kindlasti ka vähemalt 1 laskumine (massimõrvar), lihtsalt ei näinud mõtet 100km sõit ühe 50m lõigu pärast võibolla ära käkkida.
TP-d olid väga hea valikuga ja teenindajatega. 4TP "sai" peale makaroniroa nautimist tänutäheks minult prillid (Northwave musta raami ja valgete klaasidega). Ainuke miinus terve päeva peale.
Aeg tuli ka selline enamvähem inimlik, alla 6:30.
Suured tänud!

Su prillid olid jah laua peal neljandas TP's. Said teised päeva lõpuks Ivari kätte, küsi temalt.

[Qnd]

Pildid: https://www.flickr.com/photos/50218422@ ... 3155239790

Kas traildog jõudis koju ikka?

Ivo õhtul rääkis, et sai. Olin koos Mikuga kui ta Kütiorust meile sappa võttis. Meist jäi ta maha peale tunnelit aga Ivo ütles, et ta jõudis välja Saunamaale (see on ca 55km trailimist!!! Seal tõsteti surmväsinud loom autosse ja sõidutati Kütiorgu tagasi.

See pini oli omadega täiesti kutu, üritas küll uriseda autosse laadimise käigus, aga see ei mõjunud eriti usutavalt. Omaniku number oli kaelarihma peal ka, tädi väitis, et tegemist olevat väga alandliku Pontuga . Ühesõnaga - koer kodus tagasi, ootab järgmist Haanja sadata. Siis lidub Kubjale välja vast.

[dr Holden]

Mina siis üks esmaosalejatest, kes osade meeste arvates oleks pidanud seda filmi vaatama Ei teagi mis see esmaosalejate katkestamise statistika näitab? Pigem ju tore kui inimesi juurde tuleb.
........
Pigem esmaosalejat poleks vaja hirmutada 12h ajaga, vaid soovitada teha trenni, võtta tagasihoidlikud eesmärgid ja looduse ees aukartust tunda.

Aitäh korraldajatele, vabatahtlikele ja toetajatele

Eesmärk ei olegi hirmutada, vaid mõista anda, et ka viimased ja aeglased oodatakse ära, vähemalt finišis! Viienda TP kohalolek oli laupäeval tingitud millestki muust, näiteks kasvõi sellesama filmis osalenu isikust?

Ehk siis pigem tahab see filmike öelda, et kui kahtled, küsi nõu, valmistu piisavalt ja tule peale, sest inimese sees on tunduvalt rohkem reserve kui ta ise teab. Korduvalt testitud, minu omal nahal!

Sõltub muidugi aastast ja ilmast, sest näiteks üks nendest filmikese vandersellidest ronis eelmisel aastal Munakal maha ja näiteks sel aastal alla 10h tulnud mees oli eelmisel aastal rajal 13:21!

[Kuldar]

Eile siis pani peni 21km pealt 75km peale Saunamaale (ei tea, äkki tegi miilikate esimese 18km lisaringi ka veel ära?) ning viskas seal külili.

Võin seda oletust kinnitada. Nägin seda populaarst selli traavimas kruusajupil (kohe peale radade lahknemist, miilikad paremale) mis viis esimesele väikesele lisaringile. Võib rahulikult selle 17+km lisada. Pole papist poiss.

Oma sõit läks tagarehvi elustamise lõputute protseduuride nahka, aga järjekorde miilisõidu sai kõigele vaatamata kenasti kirja. Mis on väga tore.
Ja mis on veel väga tore, on see Rõuge pokunoorendiku lõik, mida siin igast torust teenimatult materdatakse. Just selliste sektsioonide pärast ma baigi välja ajangi. Ilma naljata, naturaalne kraam.

[BACARDI]

Panen siis ka mõned mõtted kirja 100 km pealt mis nüüd ehk pole enam päris esimese emotsiooni pealt aga ehk tänu sellele ongi ebaoluline kõrvale jäänud.
Eelmisel aastal arvati mind +10h klubisse ja sellest demotiveerituna startisin viimasest grupist. Üllatas, et ka sinna mindi väga varakult koridori valmis. Rada oli hea nagu ikka. Kütikast sõideti tänu kuivale rajale ka India grupis alla. Eelmine aasta olin küll ainus kes seal tagumiste seas riskis. Vällamäe eel meenus kuidas ükskord sai seal koomas olles jalutatud ja tagant tuli Vigurivänt kes sõitis miili. Mees sõitiski tõusu ilusti lõpuni välja. Võtsin eesmärgiks ka asi ära teha ja õnnestus. See andis positiivse laksu. Hakkasin juba heietama mõtet, et võiks proovida Mõrvarist ka üles sõita aga selleks ajaks hindasin jõuvarud ümber ja ikkagi jalastusin. Oleksin pidanud üritama sest minu taga tulnud vennike sõitis ilusti üles välja. Kusagile sinna vahele jäi ka Munamägi millest laskumisel oli päris alla lõpus keset rada miski tokk püsti. Sain aru küll, et see tähistas seal rada aga oli teine tiba tobedalt kui täiega tulla. Massimõrvar alistus lihtsalt. Rõuge kandi heinamaa lõigud võib M.Loo kõik endale võtta. Mulle see ei istunud aga täis jäiga rattaga polegi midagi tahta.
Mingil hetkel läks rada mööda talust kus oli vähemalt 2 suurt lahtist koera aga õnneks ka omanikud askeldasid lähedal. Sama talu juures jäi silma ka esimene hukkunu. Keegi oli valgest kassist keskelt üle sõitnud ja puhkas teine oma viimset und raja kõrval. Kangesti ratta jälje moodi oli see muster mis tema ilusa valge kasuka peal ilutses ja eluküünla oli lõpetanud. Kuna tegu ei olnud laskumisega siis jäigi mõistmatuks kuidas see õnnetu nii hukka oli saanud. Loodan, et Ivaril ei teki sellest mingit jama ja lubatakse rada ka edaspidi selle talu maadelt läbi viia.
TP-d olid sel korral kuidagi eriti tihedalt ja makarone oleks oodanud pisut varem aga see polnud ka kiirel rajal primaarne. Vihma ja külma korral oleks toit vähe varem vajalikuks osutunud.

Tervitused kutsule kes ka meiega vapralt kaasa jooksis. Respekt!

Erilised tervitused nendele ahvidele kes rajale oma sodi poetasid. Mis teil viga on? Ise lugesin ümbrikul oleva loosimise kohta alles peale sõitu ja minu prügi oli seetõttu nummerdamata aga sellegi poolest kogusin oma sodi kokku ja viskasin TP-s vastavasse prügikasti. Vabandust kui nüüd loosikorraldajad leidsid mõned Isostari geelid millel puudus number. Pole vaja seda sealt otsida. Numbrit lihtsalt pole seal. Aga kõik kes oma prügi metsa jätsid häbenege ja ärge ajage selle kaela, et kõik need sajad geelipakid on kogemata taskust kukkunud. Ma olen mõned korrad ikka osalenud ja vähemalt viimastest aastatest sellist jama ei meenu. Mõni aasta tagasi tekkis juba tunne, et H-100 ongi eriline üritus kuhu prügistajad matsid ei satu. Kahjuks eksisin. Midagi tuleks ette võtta selles osas.

Aeg alla 7h ja järgmisel aastal tuleb jälle tulla.
Tänud korraldajatele ja kõikidele kes kaasa elasid.

[PKA]

Tänavune aasta üks oodatuimaid rattaüritusi oli minu jaoks väheke teises rütmis. Kuna lubasin esmakordselt osalevale sõbrale, et sõidan terve raja temaga, siis oli enda jaoks selline matkalaadne üritus. Samas võimaldas varasemaga võrreldes oluliselt rohkem loodust ja TP-sid nautida ning ka finišis oli täiesti normaalne tunne. Lisaboonuseks oli enda jaoks ka see, et tavapärasega võrreldes oli jalg oluliselt värskem, mis võimaldas esmakordselt Vällaka tõusu täies pikkuses ratta seljas alistada.
Eelmise aastaga võrreldes oli rajaoludes muidugi meeletu vahe ning pean tunnistama, et selles suhtes eelistan tänavust eelmisele aastale. Üldine meeleolu oli lahe, kaasvõistlejad viisakad ja afterparty ka vinge.

Tänud kogu korraldustiimile ja kaasvõistlejatele.

EDIT: Üks asi meenus - see legendaarne tempokoer, kellest nii palju räägitakse. Nägin seda kutsat ühest taluhoovist läbi sõites. Nähes punti rattureid tõmbas ta saba jalge vahele ja puges traktori alla peitu (piltide põhjal oli minu arust sama koer).

[Olts]

Ma aftekale ei jõudnudki. Kas korraldaja saab selle rahas välja maksta?

[Mati]

Ma aftekale ei jõudnudki. Kas korraldaja saab selle rahas välja maksta?

DNS ja DNF eest pole kompensatsiooni ette nähtud!

[dr Holden]

Ma aftekale ei jõudnudki. Kas korraldaja saab selle rahas välja maksta?

Jah, maksame kinni ka aftekal joomata jäänud kokteilid, taksosõidud ja l...imaja arved, muidugi korrektsete tšekkide olemasolul! Fiktiivset paska a la, "ma olin küll kõva mees, aga ilm oli sitt", me arvesse ei võta!

H100 tiim tõmbas otsad kokku! Uuel aastal siis eestikad....saame näha, kes siis ennast kohale imevad, särk ju mängus!

[hsb]

lisaks geelipakkidele oli ka suures koguses joogipudeleid maas vedelemas. Sõitjad teavad, et H100 on koht, kus pudeli kaotamine võib tähendada hiljem aeglast surma ja sestap korjatakse pudel alati üles, kui just esikolmiku kohtade eest ei võitle. Haanja haamer lööb valusalt.
Arvan et need risustajad olid eelkõige esmakordsed, kel puudub ürituse ja keskkonna osa respekt.

Sõit oli kahjuks endale loodetust raskem, Eelmine ja see hooaeg, koos talve perioodiga on olnud krooniline alatreenitus, lootus paremale tulemusele kustus esimesel kümnel kilomeetril, lõpuaeg tuli pisut üle 7 tunni. Eelneva nädalavahetuse TRM näitas ka väga selgelt et jalga ja jõudu ei ole.
Algne plaan, et rada on porisem ja seetõttu saab korraldajat siunatud kogu trassi vältel, ka ei toiminud. Jäi vaid üle maastikku nautida (v.a mõni eriti raske koht)
Üle mitme aasta kogesin taas, mis tunne on kui tõsised krambid ähvardavad tulla. Kahjuks ei alistunud seegi kord Mõrvari Isa, mingis uhteaugus läks tasakaal lappama ja külg sai maha ning jalg kerged kriimud. Hiljem sai sama jalg veel teiselt poolt pedaali käest ka peksa, täiskomplekt. Aga lõpuemotsioon on alati vägev, taas sai ära tehtud. Kõige tipuks jälle mõnus vedelemine spaas koos väikse õlle ja võitluskaaslastega muljetamisega. Ilus punkt hooajale.

veel mõned isiklikud tähelepanekud sellest korrast
Arbuusi võiks igas tanklas olla, töötab liiga hästi, et seda ainult viimases tanklas pakkuda.
Sardell või viiner ei ole lihatoode, seda ka praetud kujul, jäägu see jahumass kuhugi mujale.
Korraldus taas kord 5+, üritus millele ei ole Eestis võrdset.

Eks peab järgmine aasta siis taas rajale tulema, lootuses et esimesed 200+ ikalduvad ja saan endale trikolooriga hame

[dr Holden]

ATTENZIONE! Haanja100 geeliloosi ja tasuta osaluse 2017 aasta Haanja100-l on võitnud:
nr 19 - Zanda Rutkovska LAT
nr 104 - Joonas Haapala FIN
nr 240 - Meelis Maidla Põlva
SUUR AITÄH TEILE, et te oma pakendid prügikasti tõite, sest selle-aastane geelipakiprügiväli oli ikka väga hirmus! Uuel sajal võtame midagi kardinaalset ette olukorra muutmiseks!!!!

[guidomukk]

lisaks geelipakkidele oli ka suures koguses joogipudeleid maas vedelemas. Sõitjad teavad, et H100 on koht, kus pudeli kaotamine võib tähendada hiljem aeglast surma ja sestap korjatakse pudel alati üles, kui just esikolmiku kohtade eest ei võitle. Haanja haamer lööb valusalt.
Arvan et need risustajad olid eelkõige esmakordsed, kel puudub ürituse ja keskkonna osa respekt.

see on nüüd küll vägivaldne arvamus, et uued ju need tegid.
Uued tiksusid lõpus ja imestasid juba alguse km kaotatud pudelite mahu üle. Ega "uus" ei ole elus esimest korda ratta seljas ja metsas. Mina olen kõik oma geelid pakid (täis ja tühjad) finishisse toonud aastate jooksul, kui just rajal vastavat ala pole. Oli mõte ka loosil osaleda, kuid ei leidnud finishis markerit.Läksid märgistamata sedelitena geeli prügikasti..

Kes 10 aastat sõitnud teab tõusude ja laskumiste nimesid peast. Uutel nägudel oleks aga hea raja servalt lugeda, et mis tõus nüüd hakkab. Praktika näitab et kuradimägi ja downkill ei lähe nii pea kellegil meelest.

[tuisksiim]

lisaks geelipakkidele oli ka suures koguses joogipudeleid maas vedelemas. Sõitjad teavad, et H100 on koht, kus pudeli kaotamine võib tähendada hiljem aeglast surma ja sestap korjatakse pudel alati üles, kui just esikolmiku kohtade eest ei võitle. Haanja haamer lööb valusalt.
Arvan et need risustajad olid eelkõige esmakordsed, kel puudub ürituse ja keskkonna osa respekt.

Päris "hästi" arvad - eeldad!

Oma sodi sai taskusse ikka tagasi topitud - ka geelide korgid. Ootasin teeninduspunkti ära ja viskasin ilusti prügikasti/kotti.
Tähendasin ka teeninduspunktis et mõni töllakas ei jaksanud sealgi prügi prügikotti visata vaid lendas selle kõrvale ja üles ei võetud.

Ma ei taha mõelda mida sellised inimesed veel peldikus teevad? Lasevad kõrge kaarega seinale ja siis alles potti.

"Jõmme" on igal pool ja nõme on kui keegi ei julge isegi öelda neile midagi. Ollakse vait ja vannutakse mõttes.
Täpselt sama on ka tavaelus. Lihtsalt kaasmaalastel on täiesti suva kui keegi saab tänaval peksa või siis laamendab. Keeratakse pilk teisele poole ja jalutatakse edasi.


Mina igatahes tahaks väga tänada meeskonda ja Ivarit.
Pole üheltki teiselt võistluselt sellist teenindust ega veel vähem sellist emotsiooni saanud kui Haanja 100'lt.

Märgistus, söök, rada, korraldus kõik oli super.


Olgugi et ümbrikus oli Lätlase nr ja pidime ümber vahetama hiljem siis pole tegelikult isegi märkimist väärt.

Olgugi et see aasta esimest korda üldse nendel radadel ja ei sõitnud igat laskumist nagu homset poleks sai sõitu nauditud ja ajaks nõks üle 7 tunni.

Kuppelmaastik rokib

[Lukas]

Arvan et need risustajad olid eelkõige esmakordsed, kel puudub ürituse ja keskkonna osa respekt.

Selliseid üldistusi ei maksaks küll teha ja see näitab vaid sinu enda taset. Kuna rattarahvast vähe, siis anname sellise arvamuse andeks, aga raja ääres lohvi küll mitte. Ja oma arvamuse sinust jätan enda teada.

See on umbes sama kui ma ütleks, et rajal oli ka vähemalt üks venelane Nali loomulikult ja au võitjale!

See algab ikka kodusest kasvatusest peale, kuidas keegi korda hoiab ja looduses käitub.
Loodame, et Ivaril on mingi hea plaan, kuidas kord majja saada. Kahju muidugi, et selliseid sitastajaid on nii palju.

[kapuuts]

Teine Haanja 100 ja miilile. Viimane rattatrenn oli Kalevipoja rattamaraton ja Tartu teatekas - nendega kokku oli mul tervelt 200km baigi kilomeetrit all - kõlas paljulubavalt. Lootsin, et triatloni treening aia taha päris läinud pole ja nii me miililistega kell 7 laupäeva hommikul teele asusime.
Stardis pani pea 30 pealine punt kohe oma tempoga minema, sisendasin endale, et tark ei torma, võta rahulikult. Kütioru laskumine enne esimest TP-d ehmatas vähe ära ja jalastusin, ei tundnud ennast ikka nii kindlalt. Võibolla oli ka asi selles, et kaks aastat tagasi oma esimesel H100l sai 25ndal km-l laskumisel tagumine käiguvahetaja paugu ja ratas tuli ühekäiguliseks teha + 89ndal kilomeetril ühel teisel laskumisel tagumine piduriketas kõveraks, niiet nende Haanjamaa laskumistega polnud mul kõige paremad suhted.
Mõnusad kiired metsasinglid osutusid lemmikuteks, väiksed kruusalõigud olid isegi hea ja kerge vaheldus, kus sai korra jala sirgeks lasta ja heinamaa lõikudel ei tahtnud kohati ratas üldse edasi liikuda aga tuli minna, kus ta pääses. Kuskil 60-80km kandis oli võistluse madalhetk. Kuidagi jube palju oli veel minna + jalas polnud ka erilist pauku aga peale viimase pauna lõpetamist pagari TP-s(105km) tuli nagu teine hingamine sisse. Mõistusele vist meeldis teadmine, et rohkem ei pea paunatama ja saab lõpuks tagumise otsa kiltsa-meestega lõpuni sõita. Energiat tuli aina maiteakust juurde ja nii sai edasi matkatud. Miili vendasid enam eriti kätte ei saanud aga kiltsamehi tuli üksjagu selg ees vastu, see andis veel lisa vunki. Mõrvarist löö või maha seekord alla ei lasknud (varem seda mitu korda tehtud), kuigi oli sellejaoks kolm korda võimalus Teised laskumised ala downkill jne polnud probleemiks. Viimastes tp-des sai ikka veel korralikult tangitud aga pulsi järgi oli näha, et ramm hakkab vaikselt otsa saama (üle 140 enam naljalt ei läinud). Õnneks viimase tp arbuusi-coca mix turgutas veel väheke vaimu ja juba varsti olingi finitos. Alla 11h ja 30 sisse tulin ära, asi seegi. Kõige valusam oli selle katsumuse juures vist mu tagumikul. See oli mõnusalt ära hõõrutud.
Finitos olin endas juba suht kindel, et see jääb mu ainukeseks miiliks, linnuke kirjas, vsjoo aga kui kuulsin, et 2018 tuleb ilma paunadeta miil, siis enam ei luba, et miilile ei lähe.
Järgmine kord igatähes kilomeetrile, siis võibolla jõuab ka finito järgset osa nautima

[hsb]

Arvan et need risustajad olid eelkõige esmakordsed, kel puudub ürituse ja keskkonna osa respekt.

see on nüüd küll vägivaldne arvamus, et uued ju need tegid..

Päris "hästi" arvad - eeldad!

Selliseid üldistusi ei maksaks küll teha ja see näitab vaid sinu enda taset. Kuna rattarahvast vähe, siis anname sellise arvamuse andeks, aga raja ääres lohvi küll mitte. Ja oma arvamuse sinust jätan enda teada.
See on umbes sama kui ma ütleks, et rajal oli ka vähemalt üks venelane Nali loomulikult ja au võitjale!

Härrad, see mida ma väljendasin on minu isiklik arvamus ja ma ei eeldagi, et see peaks Teie või kellegi teise arvamusega ühtima või reaalis ka absoluut tõele vastama. Sellegi poolest julgen oma arvamuse siin välja öelda.
Olles üle poolte kordade sellel üritusel osalenud kas sadulas või raja kõrval siis mitte kunagi varem pole sellist sodi kogust rajal näinud. Looduspark, mets või põllumaa ei ole koht, mida võiks võrrelda suvalise maantee või linnatänavaga, eeldades et toimub regulaarne teede puhastus.
Hr Lukas, võid vabalt oma arvamuse minust panna mulle pm-i, ära karda, olen juba suur poiss ja tulen sellega toime.

... sest selle-aastane geelipakiprügiväli oli ikka väga hirmus! Uuel sajal võtame midagi kardinaalset ette olukorra muutmiseks!!!!

Võistluse eelne korduv teavitus Haanja looduspargi territooriumist, stardimaterjalide ümbrikul suurelt punaselt mitmekeelne teavitusteks ja rikkumise korral krõbe trahvimäär, võiks olla abiks.

[erikr]

Minu poolt ka pangetäis bensu lõkkesse.
Olen sõitnud ja lõpetanud kõik H100.

2000-ndad olid üldises plaanis Eesti rattamaastikul prügistamise mõttes anarhia aastad. Mida aasta edasi, sodisemaks elu läks. Iga aastaga vähemalt kahekordistus sporditoitude pakkujate ja "teadlike tarbijate" arv. Esimesena ja kohe jõuliselt asus prügistamise teema kallale Rõuge Rattamaratoni, Rõuge Tuuri ja H100 korraldustiim. Loodi tavamaratonidele prügialad, H100 puhul finišis kotti pandud tühjade pakendite loos.

Viimastel aastatel on minu kui tagumise otsa sõitja poolt vaadatuna rada "üsna puhas" olnud. Sel aastal lõi häirekellad kõlisema juba enne Kütikat. Ja seda sodi ja kõlinat jätkus lõpuni. Uskumatu pasarahe. Ka minul torkas juba enne Haanjameest pähe, et vist on liiga palju uusi rajal. Pooldan seda teooriat siiani.

Mõistan igati korralike esmakordsete ängi ja frustratsiooni seekordse prügilasu seniesitatud tekkepõhjuste osas. Reaalsus on see, et keegi pole siiani esinenud seisukohaga, et pildusin jah, see on OK või mis see teie asi on. On ainult need kes ütlevad, et nad olid korralikud ja panid oma pakendid TP-s prügikasti või lõpus loosikasti.

Sõitsin keskmiselt kohal 407. Rada oli enneolematult ja erakordselt sitane. St mahavisatud sporditoidupakendeid "täis". Ivar ja Ivo korjasid need kõik üles. Senise jutu järgi ei visanud "vanad" osalejad. Ei visanud "uued" osalejad. C'mon, tulnukatesse sel üritusel ma ei usu. Kui keegi seni sõnavõtnutest ei teinud, tegid seda paljud mittesõnavõtnutest. Radikaalne muutus halvemuse poole võrreldes viimase 3-4 aastaga. See on vaieldamatu fakt.

Minu ettepanek - 2017 saab stardikoridori vaid stardinumbriga markeeritud geeli- jms pakke ette näidates.Väravatesse paigutada kogenud läbiotsijad (massiüritustel keelatud esemete otsijad). Vabanduseks ei kõlba, et ma ei teadnud või mul pole permanent markerit. Leiad markeri ja markeerid või ei stardi. Sarnane skeem ette TP-desse saadetava kraamiga. Hetkel jääb lahtiseks mu ettepanek raja kõrvalt kõvade vendade hooldetiimide poolt antav. Aga kindlasti on minust targemaid ja andekamaid inimesi, kellele on universaalselt toimivate lahenduste pakkumine lihtsam kui lapsemäng.

Ise panin vist seekordsel sõidul 7 SiS geeli, pakendid läksid baggyshortside taskusse ja paaris TP-s taskust prügikasti. Viimased taskust välja enne pesumasinasse minekut pühapäeval. Kui on soojem ilm ja baggysid bib-idele peale pole tõmmanud, lähevad geelipakid püksisääre alla. TP-s või prügialas sõidu pealt taas prügikasti või prügialasse.

[kapuuts]

Mitte, et mu geelid prügikastidesse poleks lennanud aga seda osa juhendis tähele ei pannud, kus kirjas oli, et nummerdatud geelipakid lähevad hiljem loosirattasse. Seda lugesin ja sain alles teada peale võistlust,siin foorumit lugedes(tagatntjärgi tuli 2014 aasta võistlus ka meelde). Võibolla tõesti oli see kirjas stardiümbrikutel aga jõudsin alles varahommikul ja ümbrikust võtsin kiiruga ainult käepaela ja stardinumbri. Ühesõnaga peaks seda ka rohkem reklaamima, väike lisamotivatsioon ikka

[tarmo]

Laadisin täna Garminist andmed veebi ja nägin, et miilisõidus kogunes mul muljetavaldav 3364 tõusumeetrit. Huvi pärast küsin palju teistel miilikatel see number oli? Km kogunes 161,5.

[Olts]

Ape rattamaratonil(Metsavenna talus) korrutati stardis korduvalt, et kes prahi maha viskab on SIGA. Peale selle olid prahialad. Miks seda prahiala ei saaks taaselustada ntks enne TPsid. Siis saaks ka kiirustajad TPst läbisõidul vaid juua võtta ja edasi panna mitte ei peaks jäätmekäitlusega tegelema.