Minu Haanja100 lugu algas siis, kui leidsin siit foorumist nurga, kuhu kogutud jutud ja mõtted tundusid absoluutselt segastena. Lugesin postitusi aeg-ajalt õhtujutuks ja paralleelselt imestasin, et mis pagana inimesed endale midagi sellist vabatahtlikult korraldavad. Mida rohkem postitusi lugesin, seda sügavamale lõksu langesin ja kui jõudsin juba sadulateta-lenksudeta-sõitude postitusteni, sain aru, et siit ma enam ei pääse. Tuleb visata ära korralik osa seni säilinud ettevaatust-arukust-selget mõistust ja võtta vastu kõik see, mis Haanja100 oma lahke ja mudase käega annab, sest ilmselgelt on siin tegelikult midagi vägevat peidus.
Paar aastat kogusin julgust ja 2017. aastal oli valmis nii vaim kui liha(s). Paraku juhtus nii, et TRM avatud rajal jäin ette meestele, kes juba siis tahtsid naabrimehele ära teha ja kaassõitja hammasratas lõikas mu põlvele igavese tšainiku märgi. EMOni olin suhteliselt positiivselt meelestatud,kuid seitse õmblust hiljem sain aru, et põlve ei anna enam ikka kuidagi painutada. Järgnevad nädalad olid ilmselt ühed masendavad mu lähiminevikus - jälgisin kuidas ilmad järjest paremaks muutusid, lugesin enda piinamiseks veel võistluse valmistujate mõtteid foorumis ja tunnistasin nukralt kuidas jalalihas vaikselt kadus, sest liigutada jalga põlvest ei saanud. Võistluspäev 2017 oli ametlik Must Masendus.
Aga kõik haavad kipuvad siiski paranema. Ka südamehaavad
Ja nii ootasin ära uue hooaja alguse. Ja otsustasin proovi mõttes sõita läbi RMK matkatee Aegviidu-Ähijärve haru- et eks see ka natuke näitab, mis võiks Haanjas oodata. Ja et kas ma tegelikult olen hullusteks valmis. Sõitsin, nautisin, jäin ellu. Otsustasin, et see on piisav märk Haanja100ks valmisolekust ja uue annuse entusiasmiga end regatud saigi.
Paar päeva enne võistlust läksin veel ratta ja enda konditsiooni viimast korda maastikule testima ja jalg, mis ei ole harjunud maastikul pedaali küljes kinni olema, vedas otsustaval hetkel alt ja panin külje ja põlve vastu maad. Lõpetasin trenni, sõitsin koju, vaatasin väikest auku põlves ja sõitsin EMOsse. Kohapeal arvas õde, kes oli ise ka rattasõitja, et vast saab võisteldud küll, spaasse ei tasu ainult ronida ja seni kuni haava kokku tõmmati, tegin foorumis loetud lugudest kokkuvõtte. Arst ise jättis ka õmblemise hetkeks pooleli, et mu jutud ära kuulata. Kui siit nüüd uusi Haanja100 entusiaste ei tule...
Kubijale jõudsin nagu kuhugi tõotatud maale, selline kuldne tunne oli sees, kui stardimaterjalid kätte sain
Nüüd enam ei muretsenud ka eriti ei ilma üle, ega selle üle, kas jõuan valges sõidetud või kas üldse jõuan sõidetud. Ainuke murekoht oligi haav, aga ega see ka enam stardipäeva hommikuks ei meenunud, mõnus rahu ja õnne ja adreka segu oli sees.
Ettevalmistused...
Kuna ei teadnud absoluutselt, mida oodata, siis olin kõik heasoovlikud soovitused foorumist kokku kogunud ja lisanud sellele enda ülemõtlemise koefitsiendi. Rehvirõhku muutsin võistluseelselt umbes kolm korda. Varuriiete täiskomplekti saatsin kolme TP-sse. Kaasa võtsin camelbacki 2l vee, esmaabikomplekti ja varukileka- ja vestiga. Võistluseelsel õhtul sõin puhtast hirmust umbes kolm õhtusööki. Etteruttavalt võib öelda, et sõidu tegin ära põhiliselt eelmise päeva ülepandud söögi pealt, teist korda nii palju ette muidugi ei sööks, aga TP-des sõin igas paar banaani, paar hapukurki, viimastes võtsin pudelisse energiajooki juurde ja saare tp-s sõin tüki kooki ja seegi oli liiga tahke, sest edasi sõites oleks tahtnud see kohe tagurpidi välja tulla. 2l vett sai tasuta ekskursiooni mööda Haanjat. Riided olid algusest lõpuni samad, alguses kohe märjaks ja mudaseks, aga sõidu ajal oli soe.
Ja sõit ise... Startisin tšainikutega ja seda ma ilmselgelt veel olingi. Tehniline sõiduoskus lonkas kahte jalga ja esialgu olin põlve tõttu hirmus ettevaatlik, mis tähendas seda, et mudastes ja juurikasemates kohtades lähenesin aeglaselt, jäin kinni ja panin kohe ka külje maha. Analoogselt käitusin ka vähegi rohkem tõusu moodi kohtades, kus tundus, et lihtsaim väljapääs raskest olukorrast on lihtsalt pikali heita. Nii olin paar kõvemat matsu vastu põlve saanud, kui otsustasin, et asi ei või enam samamoodi edasi minna. Pärast TP1 kui rahvast oli ümber vähemaks jäänud, kasutasin ära olukorda, kus keegi pealt ei vaadanud ja hakkasin tehnilistes kohtades püstijäämist harjutama. Sain aru, et kiirem ja julgem pealeminek täitsa toimib nii mudas kui tõusudel, aga ainult seni kuni keegi kuklasse ei hing(eld)a. TP2 läheduses keerasin esijooksu kinni, mis, paistis, et oli siiani poollahti olnud ja puhastasin esimest korda prillid, sest vihm oli järgi jäänud. Maailm oli taaskord vaadeldav 3D-s ja ratas hakkas paremini edasi liikuma. TP3-s sain aru, et kuigi öeldi, et pole mõtet väga kõvasti panna, siis natuke vist ikka peaks, muidu jääb kõik energia sisse. TP4-s sain aru, et teen vist valges asja ära. Ja jään ühtlasi ka ellu. Siiani polnud veel kordagi tekkinud mõtet, et miks ma siin olen, kõik oli väga nauditav. Finishis... oli lihtsalt väga ilus olla. Kui sain teada, et medali saab alles kümnendal korral, siis oli tulevik Haanja100 osas planeeritud. Nüüd tuleb lihtsalt tehnilist sõitu harjutama hakata, sest nii mõnegi võistlejaga sai rajal pendeldatud nii, et tahedamal rajal sõitsin ette, tehnilisemal rajal ootasin kuskil külitades või vaikselt jalastudes järgi.
Aga üldiselt tunnen, et jõudsin koju. Imeline korraldus - anna ainult need kolm tilka verd ja mine lihtsalt vooluga kaasa, kõik on loogiline, kõige peale mõeldud, kui ei leia ise õiget asja, küll juhatatakse; rada - oeh. Sekundeerin sellele taliviljapõllule. Ja kuskil seal lõpupool oli ka üks imeline lohk, järveke põhjas. Ja kõik need singlid...no ausõna, tuleb tulevasel hooajal Haanjale rohkem panustada. Kui keegi viitsiks orgunnida soojemal ajal haanja100 mingi trassi või lausa miilisõidu läbi sõitmist, siis tahaks küll kaasa tulla. Ja siis võistlejad..pole kuskil mujal sellist asja kohanud, et kui (kogemata) blokid tõusul jalastudes või lausa peale kukkudes, siis kuuled vastuseks, et "ei ole hullu, ilmselt polekski ise kaugemale jõudnud. tubli oled". No praegugi tuleb veel heldimus peale :').
Viimasena lisan samuti selle, et kuulsate tõusude-laskumiste nimed võiksid tõesti kuidagi kuskil märgitud olla. Munamäelegi tõustes polnud kindel, millega tegu on (pead ei tahtnud energia säästmise eesmärgil niipalju tõsta, et vaatetorni näha) ja küsimise peale sain vastuseks tugeva soome aktsendiga "This is Münamägi, highest peak of Baltics"
. Ja Kuradimäele jõudes oligi tunne, nagu kohtuks mingi legendaarse tegelaskujuga, nii palju ju jutte juba kuuldud.. oleks ma vaid teadnud, et kohtusin ka taevatrepi ja teistegi kuulsustega...
Aga aitäh, Haanja100, et vastu võtsid ja aitäh, et olid rohkemgi, kui olin lootnud. Näeme jälle!
TL;DR - armusin esmalt juttu, nägin meest (Haanja100t) ennast ja ega nüüd enam pääsu pole.
