Kuusalu Rattaralli
Foorumi reeglid
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
kogemused
Olen sellega nõus, et kogemused tulevad ainult sõites ja harjutades. Ise olen kukkunud MNT TRR finishis korra (ei saanud väsinud jalga kiiresti klõpsust lahti) ning MTB Otepääl ühel tõusunukil, kui eessõitja pidurdas ja mina talle tagant käiguvahetusse sõitsin. Mõlemad tegelikult oma vead ja hooletused.
Mida saaks teha olukorra parandamiseks? Välismaal on olemas nn. sõidukoolid, kus asjatundjad/proffid näitavad huvilistele, kuidas ohu olukorras käituda ja siis algajad proovivad järgi teha. Enne EEC etappe ja TRR/TRM laupäevastel päevadel võiks teha rahvale show'd, mille käigus õpetatakse esipiduriga kiiret pidurdamist, ühe takistuste hüppamist, käemärke ja muud grupisõidus ohutuse tagamiseks vajalikke oskusi (kõigil ei ole kahjuks võimalik Grisha käest õpetust saama tulla ).
Mida saaks teha olukorra parandamiseks? Välismaal on olemas nn. sõidukoolid, kus asjatundjad/proffid näitavad huvilistele, kuidas ohu olukorras käituda ja siis algajad proovivad järgi teha. Enne EEC etappe ja TRR/TRM laupäevastel päevadel võiks teha rahvale show'd, mille käigus õpetatakse esipiduriga kiiret pidurdamist, ühe takistuste hüppamist, käemärke ja muud grupisõidus ohutuse tagamiseks vajalikke oskusi (kõigil ei ole kahjuks võimalik Grisha käest õpetust saama tulla ).
tuksub-sõidan, tuksub-sõidan, tuksubtuksubtuksub - pean pausi...
minu personaalne arvamus on, et väike osa maantesõidu puhul on ka tähelepanul ja kontsentratsioonil. Liikudes maastikul kändude ja mine tea mille vahel sunnib pidev oht sind olema valvas. Ehk säilitad konsentratsiooni. Ehk on maanteel nii, et sile tee jne loovad liiga turvalise tunde, samas suuremad kiirused ja suurem riskifaktor (rohkem rattureid tihedamas pundis) võivad märksa kiiremini crashi põhjustada.
Lugesin, et mingi jama oli veel ratturitest mööda sööstvate autodega??
Ma jään ikka singlitele truuks, maanteel vaid treeningu käigus..
Lugesin, et mingi jama oli veel ratturitest mööda sööstvate autodega??
Ma jään ikka singlitele truuks, maanteel vaid treeningu käigus..
Porter Lifts Your Ranking
Nii palju lükkan ümber selle väite, et nii suures grupis sõites on minu ohutaju kogu aeg 110%, samas maastikul (eriti XC ringe tehes) on juba rada ette teada ja kontsentreerumine kindlasti madalam. Uskumatu võibolla, aga nii on. Nt jäid mul sellest 45 minutilisest piiteri maanteest käed krampi, sest kogu aeg oli pinge sees. Väiksemas grupis on rahulik sõita, seal tõesti tähelepanu on hajutatud rohkem.N kirjutas:minu personaalne arvamus on, et väike osa maantesõidu puhul on ka tähelepanul ja kontsentratsioonil. Liikudes maastikul kändude ja mine tea mille vahel sunnib pidev oht sind olema valvas. Ehk säilitad konsentratsiooni. Ehk on maanteel nii, et sile tee jne loovad liiga turvalise tunde, samas suuremad kiirused ja suurem riskifaktor (rohkem rattureid tihedamas pundis) võivad märksa kiiremini crashi põhjustada.
Lugesin, et mingi jama oli veel ratturitest mööda sööstvate autodega??
Autode sööstmist panin tähele ainult Palmse lähedal, kus korraldajad väevõimuga rattureid sõidusuunda tagasi surusid. Asi läks vägagi jõumeetoditele, sest kõik ju üritasid tuules olla ja tuul ju paremalt puhus ja seetõttu rivi vastassuunas ka sõitis.
Piiteril veeti vaid üks liinibuss grupist vasakult mööda, see manööver möödus ohutult.
tagasivaade ajalukku
tuksub-sõidan, tuksub-sõidan, tuksubtuksubtuksub - pean pausi...
Re: tagasivaade ajalukku
See pidi ikka kõva mats küll olema, mis ka kingatalla alt rebis.
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
See oli ikka väga valus mats,Kutt oli minust koha võrra tagapool paremal.enne laksu oli haudvaikus ainult tirrid kärisesid ja mehed nohisesid.siis nägin märki ja käis hull laks.mingi 55 ga pani mees ilma pidurdamata märkki mis oli betoonalusel toru ja märk.laksust lendas märk vasakule ,grupist läbi.väga võigas hääl oli.
harjutamisega saab heaks harjutajaks.võitjaks sünnitakse
Tere
Mina olengi siis nimelt see sõitja kes sinna märki pani.
Ei mõtlegi sellele kukkumisele enam eriti, praegu olen juba täielikult taastunud, käsi töötab ilusti, haiget ei tee, näos arme pole, küll on aga põlvel ja õlal suur liigliha ja kätel palju arme.
Kukkumist siiamaani ei mäleta, ja ega kindlalt EI TAHA ka. mäletan et oli start, ja olime 3km sõitnud, siis vaatasin et päris hea minek on täna, et läheks ettepoole, ja siis, täiesti lambist ärkan kiirabi autos üles, algul arvasin et see on lihtsalt väga halb uni, ja sulgesin silmad, kuid mõne aja pärast, kui sain aru et see vastik hääl mis saeb juba ärkamisest saati kõrvu, on kiirabi auto undamine, teed olid kas augulised või sõideti mitmest raudeest üle, aga seda mäletan et väga valus oli käel kui buss värises. Küsisin kohe kui midagi mõikama hakkasin arsti käest et mis juhtunud on et mida ma siin teen.Siis arst seletas rahulikult et kukkusin kuusalu rattarallil jne. arstidele siinjuures väga suur kiitus, haiglas ja igalpool olid kõik arstid väga normaalsed.Algul ei tahtnud uskuda arsti juttu, et kuidas see võimalik on, sõitsin ju täiesti normaalselt, kuid siis üritasin meelde tuletada kas ma fini?eerusin...
Ise nüüd järele mõelda sellele kukkumisele ei olegi niiväga hull, haiglas anti veeni mingit asja mis viis mind rohkem ?okist välja ja tegi tuju paremaks, kuid kui järgmine päev ema ja isa järgi tulid ja mu koju viisid, ja kodus ainete mõju kadus, vot siis hakkas alles põrgu pihta, miskipärast lõid ülekere koguaeg lihased krampi, süüa oli väga raske kuna suu ümber oli ka koorikuid ja suud oli väga valus liigutada.Tõesti imestan et näos pole mitte ühtegi armi.
Õnneks paranesin kiirelt, ja sain võistlustel hakata isegi käima. Ise siiamaani imestan et esimene võistlus peale kukkumist oli BIKE EMV!! Sain küll -1 ring, kuid klubile sai punktid siiski toodud, katkestajaid oli seal palju.Käisin veel ka mitmetel maantee võistlustel, eestikatel olin ikkagi üks viimastest, kuid tartu MV`l sai juba igastasju tehtud.
Sain nüüd hiljuti uue maantee ratta kätte, tahate näha visake pilk foorumi "jalgrattad" osa alla(Scattante CFR).Loodan see hooaeg mõned tulemused sammuti kirja saada, hooaja esimesel etapil mis oli ELVA Talikross olin teine.Kuid see oli kõigest jooks.
Tõesti, kui hetkel meelde tuletada ei tundu asi ültse niihull, kuna ei mäleta kukkumise hääli, pilte. Kuid kui lugeda hetkel neid kommentaare siin antud kasutajate poolt, tekib küll väga suur hirm
Tänan kõiki arste ja rattureid kes vähegi aitasid mind!
Mina olengi siis nimelt see sõitja kes sinna märki pani.
Ei mõtlegi sellele kukkumisele enam eriti, praegu olen juba täielikult taastunud, käsi töötab ilusti, haiget ei tee, näos arme pole, küll on aga põlvel ja õlal suur liigliha ja kätel palju arme.
Kukkumist siiamaani ei mäleta, ja ega kindlalt EI TAHA ka. mäletan et oli start, ja olime 3km sõitnud, siis vaatasin et päris hea minek on täna, et läheks ettepoole, ja siis, täiesti lambist ärkan kiirabi autos üles, algul arvasin et see on lihtsalt väga halb uni, ja sulgesin silmad, kuid mõne aja pärast, kui sain aru et see vastik hääl mis saeb juba ärkamisest saati kõrvu, on kiirabi auto undamine, teed olid kas augulised või sõideti mitmest raudeest üle, aga seda mäletan et väga valus oli käel kui buss värises. Küsisin kohe kui midagi mõikama hakkasin arsti käest et mis juhtunud on et mida ma siin teen.Siis arst seletas rahulikult et kukkusin kuusalu rattarallil jne. arstidele siinjuures väga suur kiitus, haiglas ja igalpool olid kõik arstid väga normaalsed.Algul ei tahtnud uskuda arsti juttu, et kuidas see võimalik on, sõitsin ju täiesti normaalselt, kuid siis üritasin meelde tuletada kas ma fini?eerusin...
Ise nüüd järele mõelda sellele kukkumisele ei olegi niiväga hull, haiglas anti veeni mingit asja mis viis mind rohkem ?okist välja ja tegi tuju paremaks, kuid kui järgmine päev ema ja isa järgi tulid ja mu koju viisid, ja kodus ainete mõju kadus, vot siis hakkas alles põrgu pihta, miskipärast lõid ülekere koguaeg lihased krampi, süüa oli väga raske kuna suu ümber oli ka koorikuid ja suud oli väga valus liigutada.Tõesti imestan et näos pole mitte ühtegi armi.
Õnneks paranesin kiirelt, ja sain võistlustel hakata isegi käima. Ise siiamaani imestan et esimene võistlus peale kukkumist oli BIKE EMV!! Sain küll -1 ring, kuid klubile sai punktid siiski toodud, katkestajaid oli seal palju.Käisin veel ka mitmetel maantee võistlustel, eestikatel olin ikkagi üks viimastest, kuid tartu MV`l sai juba igastasju tehtud.
Sain nüüd hiljuti uue maantee ratta kätte, tahate näha visake pilk foorumi "jalgrattad" osa alla(Scattante CFR).Loodan see hooaeg mõned tulemused sammuti kirja saada, hooaja esimesel etapil mis oli ELVA Talikross olin teine.Kuid see oli kõigest jooks.
Tõesti, kui hetkel meelde tuletada ei tundu asi ültse niihull, kuna ei mäleta kukkumise hääli, pilte. Kuid kui lugeda hetkel neid kommentaare siin antud kasutajate poolt, tekib küll väga suur hirm
Tänan kõiki arste ja rattureid kes vähegi aitasid mind!