Kõik sai alguse sellest, kui eelmisel suvel otsustasin kontoris tagumiku laiaks istumise kõrvale veidi rohkem liigutama hakata. Ajasin siis suve algul välja juba mõne aasta kuuri all seisnud naise 15 aastat vana Classicu, peale mõnda tiiru sai selgeks, et ratta kasulik eluiga on vaikselt otsa saanud. Vahetasin välja kulunud osad, ehitasin selle ringi 1x10 süsteemi peale ning sellisel kujul kannatas mõned kuud täitsa sõita. Samas midagi justkui oli puudu ning kuna vahepeal ootamatult olid popiks saanud suured rattad, siis saigi sügisel otsustatud, et tuleb sammud poodi seada 29" järgi.
Hawaii Expressi sai astutud puhtalt "korraks ringi vaatama". Müügimehega veidi juttu puhudes andis ta mulle Bergamonti tol hetkel poes olnutest kõige edevamat ratast proovida ja peale lühikest tiiru sai selgeks, et ratas võiks olla just see, mida otsisin. Kuigi vaikselt ma olin oma mõtetes moodsa plastmassraami juba eos oma eelarve juures maha matnud, tuli välja, et tänu hooajalõpule sai süsinikraamiga entry level ratta kätte päris soodsa hinnaga. Peale mõningat kaalumist-vaagimist, olin õhtuks otsustanud ratta poest koju viia.
Head-vead siis. Peale mõnda tiiru sai selgeks, et entry level tähendab siiski hulgaliselt mööndusi. Esimene mööndus oli ratta kaal. Dieedile pandud vana 26" oli tolleks hetkeks saavutanud kaalu 11,4 kg, uus ratas sai poes üle kaalutud ja kaal näitas grammike alla 13 kilo. Lohutasin ennast sellega, et eks hooaeg on nagunii läbi ja tulevikus vaatab, kust natuke näpistada kannatab. Teine mööndus oli koostekvaliteet, mitte et midagi väga hullu sellega oleks, aga veidi tuli muterdada ja paar tükki uuesti ratta külge tagasi kinnitada küll. Mis mind tõsiselt üllatas, oli muidugi rummude kehv kvaliteet (eriti arvestades müügimehe juttu, et väidetavalt on need DT Swissi sisuga), esirummu laagritega oli juba esimesel sõidul tunda miski jama, lenksu hoo pealt veidi järsemalt keerates oli tunda päris korralik lõtk ning sellele järgnes jupike aega ka vibratsiooni, mis siis vaikselt ära vaibus. Tagarumm tundus veidi paremini veerevat, aga tegi ka siiski mõnel korral veidraid hääli. Mõtlesin, et enne aasta lõppu peaks ratta veel tasuta hooldusse viima, siis räägin, et äkki lähevad müsteeriumid garantii alla. Kuna aga pideva jooksmise tõttu ma hooldusse tol hetkel ei jõudnud, siis nii ta jäigi ja kevadeks oli juba küpsenud plaan uued jooksud hankida nagunii, seega sõitsin vibreeriva esirattaga sel aastal rahulikult edasi.
Sõiduomaduste koha pealt ma pühapäevasõitjana väga palju sõna ei võtaks, võrreldes väiksema raamiga vana 26" rattaga, tundus alguses juhitavus uimasevõitu. Samas sõita on stabiilsem ja veereb ratas ikka oluliselt paremini. Juhitavus muutus oluliselt täpsemaks, kui eksperimentide käigus olin tehasest tulnud 80mm stemi asendanud 20mm lühemaga. Lisaks aitas see pisut ka paremaks kohendada L suuruses raami pikkust. Mis meeldivalt üllatas, oli mugavus maastikul, täiesti vabalt kannatab sõita ka pikemat maad, nii, et hiljem istumine tuld välja ei ajaks. Eks ilmselt aitavad siin nii süsinikust raam kui ka suuremad rattad, mis sujuvamalt üle takistuste veerevad. Pidurid on tehasest paigaldatud odava otsa Shimanod, ajavad täiesti oma asja ära ja kuna juba vana ratta trossiga pidurid olid timmitud suhteliselt järsult võtma, siis mind ka ei häirinud see, et pidurid veidi "on-off" stiilis võtma kipuvad. Kui, siis kobiseda veidi võiks juba tehasest tulles kõveravõitu ketaste üle, aga need õnneks on käsimüügis olemas
Kripeldama jäi ikkagi kaal, mida süsinikraamiga ratta kohta tundub palju olevat. Talvel võtsin teema veidi ette. Kruttisin mõningad tükid küljest ja kaalusin üle. Ja oh üllatust - juba sealt tundus terendavat omajagu dieediruumi. Sadul: 350g, sadulatoru 326g, lenks 297g. Esimese ja suhteliselt odava lükkena saigi nende kallale kõigepealt mindud. Kasutasin tol hetkel Toseeki toodangut, ehk hiinlast, kelle toodangut muu maailma foorumites on hinnatud talutavat kvaliteeti omavaks ja enda kogemuste kohaselt eelmise rattaga ka võin seda kinnitada. Tulemus - sadul: 128g, sadulatoru 144g, lenks 168g. Kaalusääst 533g, polegi väga paha, väljaminek rahaliselt ka pisut üle 100 Euro. Sadul kusjuures on täitsa huvitav, olemuselt peaks olema Specializedi Toupe koopia, valmistatud terves tükis süsinikust, peal 3mm geeli pluss kiht kunstnahka. Ja sigamugav. Kusjuures mugavuse poolest üllatas tegelikult ka originaalis peal olnud isend. Senimaani mõned kuud on kestnud ning saanud ka paar kõvemat potsatust, pole veel katki läinud, eks elame näeme. Järgmiseks sai hangitud kiiruga ostetud väidetavalt ülikergete, tegelikult aga umbes 400 grammi kaaluvate pedaalide asemele veidi kergemad, jällegi hiinlased. Ehk siis ristikujulised suhteliselt väikesed flatid (suhtusin neisse algul eelarvamustega, tellisin testiks odavamad ja raskemad analoogid vanale rattale ja avastasin, et tegelikult on need ühed mugavaimad pedaalid, millega kunagi sõitnud olen), materjaliks väidetavalt titaan ja magneesium, kaaluks 165 grammi paar. Hinda küsiti ka hingematvad 25 eurot, seega bang for the buck faktoriga päris rahul hetkel. Sellega esialgu muudatused piirdusid.
Kevadel rehve pumbates tuli mõte rattad ära kaaluda. Ja sealt tuli tõeline üllatus, ma olin arvanud, et need on küll rasked, aga seda, et need nii rasked on, poleks pakkunud. Ehk siis mõlemad jooksud koos rehvide, piduriketaste ja kassetiga kaaluvad tehasest tulnuna ning tubelessiks tehtud rehvidega 5,1 kilo. Sündis otsus, et kuigi ma lootsin seda edasi lükata, tuleb minna siiski järgmisena jooksude kallale. Peale mõningast eeltööd internetis, komplekteerisin kokku kombo, mis tundus olevat üsnagi hea hinna-kaalu-kvaliteedi suhtega. Pöidadeks siis 24mm Peengini nime kandvad süsinikust hiinlased, kaaluks 260 grammi tükk, ja peale kohale jõudmist vaatas ka mu plastitootmisega pool elu tegelenud ning praktika ajal ühele vormelitiimile igasugu imevigureid tootnud sõber neid kadeda pilguga, ehk nende kohta ei suuda ma küll ühtki paha sõna öelda. Hinna sain tänu õigel hetkel tehtud ostule ka alla 200 Euro tükist, hetkel on need juba jupike maad kallimad. Rummudeks valisin Palatina Worksi Yuniperid, ette 28 kodaraga, taha 32 kodaraga versiooni. Kuna tuli välja, et 28 kodaraga versioon on eritellimus, siis nende kohale jõudmine võttis aega üle kahe kuu. Nende kaal kokku siis tootja väitel 318 grammi, reaalsuses isegi meeldivalt mõni gramm vähem. Rootslased kasutavad neid ka oma Innolite jooksudel ja üldiselt kiidetakse, eks paistab. Odavad ei olnud, paar läks maksma koos maksudega pea 400 Eurot. Kodarateks klassikaline Sapimi CX Ray, koos alumiiniumist niplitega. Kokku jooksud ilma teibi ja ventiilideta tulid 1166 grammi, sellega võiks vist juba tõsisemadki weight weenied rahule jääda, ise olin vägagi meeldivalt üllatunud
Koos uute jooksudega said külge laotud ka KCNC Razori pidurikettad ning SRAMi XG-1150 kassett, peale said tõmmatud Schwalbe Rocket Ron ja Thunder Burt rehvid. Kogu kupatuse puhul tuli vahe vanade ratastega pea 2,3 kilo, seega üsnagi jõhker. Eile, lõpuks peale rehvide õhutihedaks saamisega kestnud nädalast jändamist, sai ka viimases konfis metsa ja vahe on nagu öö ja päev. Ratas tundub oluliselt kiirem, kiirendab hoogsamalt, allub pööramisele märksa täpsemini ning jälgib nüüd tõesti ka iga kruusatera. Isegi seni tuimana tundunud Manitou Markhori hark hakkas lõpuks oma tööd tegema. Peale 30 kilomeetrist tiiru, millest metsas sai umbes veerand veedetud, jõudsin tagasi tõsiselt lai naeratus näol. Midagi paremat ei oskakski tahta hetkel.
Mida veel mingil hetkel teha plaanin, on ilmelt pöörleva massi vähendamine veelgi uute väntade arvelt, seda küll pigem selle kaalutlusega, et saada need veidi lühemaks, vana ratta 170mm tundub ideaalne olevat, Bergamontil olev 175 tekitab põlvedes veidi ebamugavust. Ja ilmselt tõstan need ilma seeriata Shimanod ringi vanale rattale ning paigaldan upgradena SLX seeria pidurid või hoopiski midagi SRAMi valikust, pole veel otsustanud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin ostuga rahule. Kellele ilmselt see ratas ei sobi, on kodanik, kes tahab pikka aega murevabalt sõita ning loodab leida sportlikuma geomeetriaga kerge ja kvaliteetse ratta. Pigem tuleks seda võtta soodsa ja hinna kohta hea kvaliteediga modimisplatvormina ning ilmselt isenokitsejale (nagu ma ise) on tegu vägagi meelepärase tükina. Erinevalt päris nullist ehitamisest, on võimalik vahepeal ka sõita ning teha muudatusi vastavalt soovile, nii kuidas jaks ja rahakott üle käib.
Kusjuures eile avastasin veel ühe huvitava seiga - kokku on konkreetne isend pandud Kambodžas...
. Tean omast käest - algselt väga hea püssina tundunud Focus Raveni originaalkomponentidest on alles jäänud ainult raam, stem ja sadul