Sel aastal on mida meenutada, ehkki on nähtud hullemaidki olusid. Kuiva ilmaga kulgeda on kuidagi tavaline juba, peaaegu kõik kohad on tuttavad, sõida nii või naapidi. Aga kui poriseks läheb siis lisandub, julgen väita, midagi sellist tabamatut mida me siin otsimegi, mida meie haiged hinged ja ihud vajavad. Nagu narko või seksisõltlased- tavaline doos enam ei rahulda, vaja on midagi uut või veel rohkem.
Sõidust ka: esimesed 10-15 km kulusid mudaga kohanemisele, pärast oli juba nii otseses kui kaudses mõttes savi, alla sai nii külg ees driftitud kui vanal heal kombel jalgpiduriga toetades (noorematele teadmiseks, et vanasti, V pidurite ajal, kulusid pidurid mudas esimese kolmandiku jooksul olematuks ja mäest alla tuldi muude kehaosadega pidurdades) Nüüd üks vennike Kurgjärve kandis laskumisel ikaldudes imestas ,et kas nii ka alla saab kui ma vana stiiliga mööda tuhisesin
Libedasõidu reegel: Rohkem mune ja vähem pidureid. Niiet kukkuda seekord ei õnnestunudki.
15km ühe mäe otsas sai presidenti tervitatud, ja tõusvas joones sõit jätkus. mis jäi silma: palju oli mahalangenud puid, nagu oleks torm üle käinud. Mõni lõik oli nii libe, et sileda pealgi oli raskusi, tagarehv käis ringi, samas oli ka kohti metsa vahel kui polnud häda midagi. ühes TP-s anti Vana Tallinnat, , kaks pitsi mõjus imeliselt, lõi pildi nii selgeks ja ihu soojaks, vanainimesele oli suureks abiks:) Plaksil pesti kett ära ja anti õunamahla, super. Õnneks ei pidanud Mõrvaritest üles ega alla sõitma. Siis paduvihm umbes tund aega- see mõjus tegelikult väga hästi rajale, muda oli palju vedelam, pidamine paranes ja ei kittinud tehnikat ka enam kinni. Ihu oli märg niikuinii. Krossirajal vesi voolas ja kohati oli ka rajal ojad voolamas aga Vällamäe laskumised olid enam vähem. Siis koola ja arbuus ja sai kihutama hakata. Ei mäletagi, et oleks nii olnud, et ühtegi rasket hetke rajal polnud, eks sai rahulikult võetud ja parajal ajal söödud-joodud ja kõndimist oli ka palju, isegi tagumik ei protesteerinud kordagi.
Ja siis lõpuks ikka juhtus ka, enne Puiga tunnelit olin liiga ettevaatlik teelt maha keeramisega ja vajusin esirattale ja oligi õhk läinud sealt. Oma lohv ei sobinud, balloon ei aidanud ja hakkasin juba kõndima kui paar kaasvõitlejat tuli ja üks viskas sisekummi ja teine pumba ja sai ikka lõpuni sõita. 20-25 min läks selle peale ja aeg tuli nati üle 9 tunni, aga tehtud sai.
Oli ilus, oli hea, ootame järgmisel aastal midagi taas hingele. Täname korraldajaid, täname kaassõitjaid, teenenduspunktide lõbusaid seltskondi ja ka pealtvaatajaid raja servas.
PS Bockivana istus esikus koos oma pudeliga sest õues oli tuul ja vihm, aga uks oli lahti ja sai teda tervitatud. Traildogi seekord polnud.