Kusjuures turvalisus oligi peamine argument, miks hakkasime omal ajal kahe stardi asemel kolme või nelja starti tegema. Kui grupid jagada juba stardis väiksemateks gruppideks erineva profiiliga sõitjate järgi, siis on ka kukkumisi vähem. Teisi öeldes - mida suurem on grupp ja mida erinevama tasemega sõitjad seal sees on, seda rohkem kukutakse. Seetõttu ongi tegelikult ju Tartu Rattaralli kõige kukkumiste ohtlikum võistlus Eestis - seal on palju erineva tasemega rattureid koos.PKT kirjutas: ↑25. 08. 2022. 13:27Arvamusi on mitmeid, kuid kuna olen aastaid osalenud sarjas, siis siinkohal avaldan ka oma arvamuse sarjale. Esiteks on see väga hea, et sellist asja üldse tehakse. Kuigi minu osalemine on jäänud viimastel aastatel puudulikuks. Seda siis koroona pärast ja viimasel aastal ka kulude tõttu. Olles rääkinud mitme järjepideva osalejaga, kes enam sarjas ei osale, siis kõige suuremaks puuduseks on turvalisus. Üle mitme aasta(koroona) osalesin TR-l ja silma paistsid ikka ja jälle "vanad tuttavad". Tekitavad ohtlikke olukordi ja ei arvesta teistega.Ei kao nad kusagile. Kas esmalt oleks võimalik võistlused turvalisemaks muuta, et rahvasportlased ka tervena finišisse jõuaksid? Täielikult kukkumisi muidugi vältida ei saa, kuid kui 60km/h laskumisel mõni laseb diagonaali, siis järgmistel võistlustel ta osaleda ei tohiks. Minule tundub, et see on põhiline argument, miks võistlustel mitte osaleda 40+ sõitjate jaoks. Kulud on muidugi omaette teema, kuid olen kindel et organiseerijad neid silmas peavad niikuinii ja selles osas saaks kokkuleppele. Mina reastaksin vähese osaluse põhjused nii: 1.turvalisus 2. asukoht 3. maksumus.
Samas see gruppide kunstlikult väiksemaks tegemine on jälle teistpidi meile jalga tulistamisena mõjunud. Kui jääd grupist maha, siis jäädki üksi, sest ei teki enam tagumisi gruppe. Ja kui oled kaks etappi üksi ära uhanud, siis kolmandat korda enam ei tule.
Minu meelest on veel eraldi analüüsimise koht see, et sageli tuuakse just kukkumise riski maantee grupisõidus osalejate kadumise põhjusena välja. Samas statistiliselt on pea sama palju kaotanud osalejad koroona algusest alates ka MTB maratonid ja rahvajooksud. Jalgrattaspordi kige turvalisem formaat on maantee eraldistart. Maantee eraldistardis on kukkumise tõenäosus minimaalne; kordades väiksem kui grupisõidus või MTBs. Ometi ohutuse pärast loobujad siirdunud eraldistarti sõitma, vaid on lihtsalt loobunud võistlemisest.
Paraku maantee grupisõidu juurde kuuluvad teinekord ka kukkumised ning korraldajal nende vältimiseks võluvitsa ei ole. See on selle ala iseloom, ent samas just see grupisõidu adrenaliin on see, mis selle ala juures jälle tõmbab. Hakata ohtlikke liigutusi teinud osalejatele kollaseid ja punaseid kaarte jagama tekitab kohe küsimuse, et kuidas me seda teeme. Isegi kui viiekordistada kohtunike arvusid, ei ulatu kohtunike silmad igale poole. Samas kaasvõistlejate kaebuste alusel seda teha ei oleks ka kuigi korrektne. Lisaks, kui keegi on saanud mõne kogemata tehtud poogna eest diskahvi, siis võime olla üsna kindlad, et rohkem ta seda sarja sõitma enam ei tule.