Postitus
Postitas retardfr » 25. 09. 2023. 11:58
Minu esimene kord. Kirss tordil pärast enda esimest täispikka hooaega Boschi sarjas. Ülirahul raja, ilma, korralduse, kaaslaste, iseendaga. Ei oskaks ette kujutada paremat hetke sellele hulluserongile peale hüppamiseks kui selleaastaste rajaolude juures! Töövõit niikuinii, aga õnne peab ka olema.
Kõigepealt tahangi esile tõsta eelnenut e. Boschi sarja eri etappide mõju minu H100-l osalemisele. Kevadine Rõuge rattamaratoni rada oli kuiv ja ilmselt seetõttu lihtsaim võimalik ehk hulluserong vist juba seal võttiski mu peale. Pikemad laskumised olid "hingele" ja jäid tagasi kutsuma, kuigi rada oli mulle väga raske, tõusud üle võimete ja väikse tervisehäda tõttu läbisin selle maratoni peaaegu ainult kehavarude arvelt. Suveks kujunes siiski igasuguste sõitude, tehnika harjutamise jm pinnalt juba kinnismõte H100 ette võtta. Seepeale soovitas hea sõber proovida mõnd XXL etappi, et järgi proovida, kuidas pikem pingutus sobib hetkeseisus. Rakvere XXL oli selleks ideaalne! Sopane, vihmane, raskete tõusude, mõnusate tehniliste singlitega, mida sain teisel ringil uhkes üksinduses nautida! Aitäh, Rakvere korraldustiim, et finišit minu pärast pikemalt lahti hoidsite! Ja regasingi end H100-le ära. Hooaja viimastel maratonisarja etappidel oli näha, et kui siledamatel lõikudel lähevad enamus (tagumises otsas) eest, siis tehnilistel lõikudel püüan jälle mõne kinni e. töö hakkas vaikselt vilja kandma. See oli oluline teadmine H100 plaanide tegemisel.
Laupäeval H100-l oli suht ainus number, mida kompuutri peal vaatasin, keskmine kiirus. Plaan oli TP-desse jõuda kontrollaja piires, et saaks siis lõpus vajadusel juba iseseisvalt matkata (lambid, lisasöök jne kaasas, arvestanud vihmaga ja lõpusinglitel pimeda peale jäämisega). Kõige raskem hetk oli ka mul kusagil seal, mida ka ülal on juba mainitud -- Rõuge kandis, Jürihani orule järgnevatel tõusudel, mille ratta seljas läbimiseks tuleb veel aastaid trenni teha. Aga nagu kõik asjad elus, sai ka see piirkond mööda, mustade veiste lähedal läksid käiku nostalgilised glükoositabletid ja edasi läks jälle kõik hästi -- paljud tõusud paraku muidugi jala, aga näiteks Vällamäe laskumised tegid meele väga rõõmsaks ja tekitasid korraliku endaga rahulolu tunde. Viimases TP-s oli tegelt raske uskuda, et see olengi siin mina, joon kiidetud RC koolat ja söön arbuusi ja TP ütleb, et nad on veel tund aega lahti e. hoolimata kõige raskematest rajalõikudest olin suutnud laskumistega piisavalt varu ette sõita. Kruusaka-laskumistel sain aru, et vist hakkab paistma lõpuaeg alla 10h!
Tunnel oli kõige koledam koht tegelt. Seal oli juba pime ja rattakingadega kivide peal olek võttis korra aju täitsa seisma. Aga ei vandunud vist kordagi. Ainus, millest oli kahju, oli Downkill, mille läksin hämarduvates oludes igaks juhuks jala, kuna ma ei teadnud, mida ta endast kujutab, ja sel hetkel ei tahtnud ühtegi kukkumist küll kogeda. Ja Kubija juures singlitel tekkis mingi eufooria ja arusaamatuse seisund, et mismõttes ma hakkan H100 finišisse jõudma. Siiamaani on arusaamatuse ja suure rahulolu segu.
Nüüd saab siis terve pika aasta tööd teha, et tõusud ka juba veidi paremini alluksid, ja aasta pärast tulen uut doosi hankima.
Aga jah, rada ei tapa, aga tempo võib 
natuke veel aega vormi kõpitseda ja eks võistluspäeval on õhtu hommikust targem.
