lihtsalt huvi pärast küsiks, et hinnanguliselt kui palju mõjutas raskust muda? kas ilma mudata oleks ka tahkost raskem olnud, no nii tunde järgi?erikr kirjutas:ahjaa, lõpus uuriti, et kas oli raskem kui tahko? igal juhul raskem kui tahko 60 km. võrrelge kasvõi võitjate aegasid ja samade meeste aegasid tahkos ja haanjas.
Haanja 100 (2004)
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Sama siin - vahetasin ka lenksul kettaid, nii et panin kõige ülemisse asendisse, sadulat lasin ca 1cm allapoole ja esiamordi keerasin max-pehme peale.Suusataja kirjutas:Küsisin siin valutavate käte osas enne Haanja 100 nõu ja võtsin seda ka kuulda:
Lenksu sain kõrgemaks asendades flatbari riseriga, pehmed Ritchey gripid ka peale ja sadul tsipa madalamaks - ja ei mingit probleemi kätegatänu erikr-le ja www-le nõuannete eest.
Täna käed nagu käed ikka. Sama oli ka sõidu ajal - ei mingit üleliigset pinge ega muud ebameeldivat tunnet.
kui palju oleks tahko ilma mudata kergem olnud? üldiselt oli suvaline singelgi seal kergem sõita kui haanja heinamaa. kuival suvel oleks muidugi haanja kergem.Mati kirjutas:lihtsalt huvi pärast küsiks, et hinnanguliselt kui palju mõjutas raskust muda? kas ilma mudata oleks ka tahkost raskem olnud, no nii tunde järgi?
mõte oligi võrrelda eelkõige 2004 sõite. aga vastus oli ammendav, tänan.erikr kirjutas:kui palju oleks tahko ilma mudata kergem olnud? üldiselt oli suvaline singelgi seal kergem sõita kui haanja heinamaa. kuival suvel oleks muidugi haanja kergem.Mati kirjutas:lihtsalt huvi pärast küsiks, et hinnanguliselt kui palju mõjutas raskust muda? kas ilma mudata oleks ka tahkost raskem olnud, no nii tunde järgi?
palju eestlasel mtb ekstreemsuste võimalusi on? seega on iga inf ja võrdlus vast huvitav ja ärgitav
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
nädalavahetusega ligi 7 tundi MUDA sõna otseses mõttes, võistlustempos.Mati kirjutas: palju eestlasel mtb ekstreemsuste võimalusi on?
Ega üle paari korra aastas ei kannataks välja küll.Pärast võistlust on paras katsumus ka riided ja ratas puhtaks saada.
Üritasin sõidu, 2 geeli ja 2 müslibatooniga läbi ajada aga toidukordade
vale jaotamine ning nende äkiliste asjade mõju seedimisele ei olnud
kuigi hea.Seega panin söömisega, õigemini söömatajätmisega, mööda.
Järgmine kord panustan igaljuhul rohkem toitlustuspunktide pakutavale.
Peale munamäge algas tõeline katsumus, koos energia lahkumisega
saabusid krambid ja päris koledad.Kõige hullem oligi see et jätsin vahetult
enne munamäge oleva teeninduspunki joogivõtu pausi kasutamata ning
natuke enne 70-ndat km algas õudusunenägu kuni järgmise TP-ni
Seal toppisin põske banaani ja kurgi, pudeli jooki ning mõne aja pärast
võis tempot vaikselt tõstma hakata.Jõin ~3L aga sellest jäi väheks.
Närvidele käis ainult kehv sõiduoskus ja tirr, mis enamus ajast streikis ja
ei tahtnud vedu järgi võtta, siis kui pärast kurvi või pärast vabajooksu vaja vajutada oli.
Ning tundsin puudust mingist teisest pidurdus süsteemist kui seda on V-pidur
ja arvan et eilsel sõidul oleks shimano paralleel syst paremini ehk lõpuni toiminud kui minu avid-5.
Eksisin korra, kui ühe kutiga algul mööda kiiret kruusa õigest lõigust mööda panime, kokku vast 2-3 km ja mõned minutid.
Pärast sõitu aga imestasin isegi et sõidu ajal ei mõelnud ma kordagi,
isegi mitte raskel hetkel, et" miks krdi pärast ma siin olen".
Järgmine aasta siis vaatame mis koprad vahepeal korda saatnud.
Tegelikult ei kannataks isegi kahta 100km maastiku võistlustki Eestis korraldada. Norm oleks, kui järgmisel aastal oleks ka ainult Haanja100 kalendris ja just hooaja lõpus. Esiteks on mõnus hooaeg lõpetada tõelise maratoniga ja kui selline võistlus hooaja keskel korraldatakse, siis kannatavad teised jalgrattavõistlused.Rom kirjutas:Ega üle paari korra aastas ei kannataks välja küll.
Minumeelest võik üks selline üritus veel olla, suve keskpaiku.orraw kirjutas:Tegelikult ei kannataks isegi kahta 100km maastiku võistlustki Eestis korraldada. Norm oleks, kui järgmisel aastal oleks ka ainult Haanja100 kalendris ja just hooaja lõpus. Esiteks on mõnus hooaeg lõpetada tõelise maratoniga ja kui selline võistlus hooaja keskel korraldatakse, siis kannatavad teised jalgrattavõistlused.Rom kirjutas:Ega üle paari korra aastas ei kannataks välja küll.
Siis oleks 3 üritust, mis ajaliselt teineteisest piisavalt kaugel.
Igal aastaajal oma.
mis saku100'l kevade alguses häda onorraw kirjutas:Tegelikult ei kannataks isegi kahta 100km maastiku võistlustki Eestis korraldada. Norm oleks, kui järgmisel aastal oleks ka ainult Haanja100 kalendris ja just hooaja lõpus. Esiteks on mõnus hooaeg lõpetada tõelise maratoniga ja kui selline võistlus hooaja keskel korraldatakse, siis kannatavad teised jalgrattavõistlused.Rom kirjutas:Ega üle paari korra aastas ei kannataks välja küll.
minu meelest ei midagi ... paras enese proovimine enne EEC'i, seal ei pea ju kogu 100km ära kangutama ...
saku 100 tuleb kindlasti jälle. sakus on kevadel paras vändata - pole mudast maastikku ja võistlus toimub siledal maal ca 10 km ringidel. suvise koha täidab tahko 120 ja sügisese nüüdsest haanja. asi läheb järjest paremakstommionu kirjutas: mis saku100'l kevade alguses häda on
minu meelest ei midagi ... paras enese proovimine enne EEC'i, seal ei pea ju kogu 100km ära kangutama ...
Nii minu kommentaarid.
Ühe lausega ütleb tegelikult kõik ära: 5731kcal - kuhugi pidi see minema ja kuskilt pidi see tulema.
See on selge kuhu see läks :), aga saamisega oli probleem. Sõidu ajal läks 2 extrani kisselli, 1 maximi geel, 1 maximi batoon, 1 müsli, paar banaanipoolikut ja kurgijuppi - jooki vast 2.5 -3l liitrit - aga vähe!! Pidev võlg oli aga mitte ei olnud isu rohkem seda keemiat alla ajada, samas 4-ndas TP-s ei läinud ka saiake alla.
Üldiselt oli täpselt nii raske kui arvasin - tõuse eeldasin tegelikult rohkem ja pori vähem :). Tahko oli minu jaoks natuke raskem - kodused haanja kruusateed tõid siiski naeru näole je kergitasid tagumiku sadulast. Aga siin ma piitsutasin ennast rohkem ja sundisin takka ning ka sõit oli pikem. Et ega ei oskagi võrrelda.
Esimesed 45km igatahes olid minu elu toredaimad 2,5 tundi, sõit läks nii rõõmsalt, enesetunne oli nii hea ja rada nii vahelduv, et ma ei uskunud oma silmi kui kella vaatasin, et 2,5 tundi juba läinud. 2 Munamäe tõusu võtsid aga suure jupi jaksu ära ja peale seda läkski raskemaks. Munamäest sai ilusti üles kangutatud ja kohe peale munakat järgmine heinamaa tõus tegi minust auruveduri - nagu tagumised kommenteerisid :).
80-90km paiku sain energiapuudusest haamri nagu alati, aga see ei oleks aeglasema stardi puhul mitte tulemata jäänud. 6,5 tundi on ikkagi omaette maailm.
Raja lemmikkohad olid siis männimetsa singlid: 20ndal km-l ümber järve, Vaskna järve äärne enne 3TP-d ja Antsuka laskumine, mida sai edukalt sadulas võetud ja sellege Andrus K maha raputatud :).
Kõige vähem meeldisid porised ja pehmed kasemetsa madalad/soised singlid. Kuiva ilma korral oleksid ka need madalad kohad päris kiired ja mõnusad raske raua lõigud, aga noh pori pidavat maastikurattasõidu juurde käima. Raputavad heinamaad rokkisid. :)
Sõidu tehniline pool:
Pidurid kestsid väga hästi ja pidasid perfektselt - klotsid olid tutikad sinised ritcheyd. Käigevahetus toimis. Tagakassett pysis millegipärast lõpuni suht puhas ja tagakäigud ok. Enne sõitu sai korralikult märja ilma õliga uputatud. Aga loomulikult korralik ja pidev chainsuck, eriti tõusudel ronides, aga seda siiski ainult siis kui esihammakad ja keskjooksu kant paksu poriga kaetud olid. Teises TP-s sai kasutatud "kannupesu teenust" TM :), tsahh kannuga vett esihammakatele ja 10km probleemivabalt. 3-ndas TP-s oli lausa voolik veega ja survega.
Kogu sõidu taktika pani minu jaoks paika tegelikult kummivalik - läksin hambad ristis twisteritega. Ette sai poest tutikas ja taha 3000km sõitnud. Esimene pidas aga hästi, lausa yllatavalt. Muidugi kui nii pisike muster pori täis läks , siis oli krõska, aga õnneks oli rada vahelduv ja pesi kummi jälle puhtaks. Pikad mudased laskumised olid muidugi ebameeldivad. Tagumine muidugi ei pidanud. Sopastes kohtades tuli väga ettevaatlikult ronida ja lõpupoole 90km kandis sai neid poriseid ja yldse mitte väga järske tõuse jala võetud. Jaks oli niikuinii otsas ja geel ajas rõõmsalt üles. Kõndides vähemalt ei käinud jalad all ringi. :) Siledamates kohtades ja kruusal vajutasin see-eest kõvasti ning ka juurikatel pidas hästi.
Kokkuvõttes ikka rahul.
Traktorikumm oleks muidugi rajast mõnu tundmiseks parem vahend olnud, aga vaja ikka enne pimedat jõuda ja 100km on päris pikk maa nublude käitamiseks omaenese jalgadega - laisk nagu ma olen.
70-90km paigus sai liigutud siis nagu tigu, aga koht üle ootuste hea - 74-s. Eks need pikad sõidud ikka sobivad ka. Aga ärge jumala pärast pikemaks seda sõitu tehke. :)
PS! Tagumik on täitsa ok, aga käed küünarnukkidest väsisid ära.
Aga 90-nda kilomeetri paiku hakkas ninast verd jooksma - just peale viimast geelilaksu, kas siis geelist või pingutusest... Enne finishisse jõudmist aga pesin ninaaluse ikka kenasti puhtaks - pärast panevad veel lehte pildi ja keelavad ürituse ära - näe ratturid tapavad end. :)
Ühe lausega ütleb tegelikult kõik ära: 5731kcal - kuhugi pidi see minema ja kuskilt pidi see tulema.
See on selge kuhu see läks :), aga saamisega oli probleem. Sõidu ajal läks 2 extrani kisselli, 1 maximi geel, 1 maximi batoon, 1 müsli, paar banaanipoolikut ja kurgijuppi - jooki vast 2.5 -3l liitrit - aga vähe!! Pidev võlg oli aga mitte ei olnud isu rohkem seda keemiat alla ajada, samas 4-ndas TP-s ei läinud ka saiake alla.
Üldiselt oli täpselt nii raske kui arvasin - tõuse eeldasin tegelikult rohkem ja pori vähem :). Tahko oli minu jaoks natuke raskem - kodused haanja kruusateed tõid siiski naeru näole je kergitasid tagumiku sadulast. Aga siin ma piitsutasin ennast rohkem ja sundisin takka ning ka sõit oli pikem. Et ega ei oskagi võrrelda.
Esimesed 45km igatahes olid minu elu toredaimad 2,5 tundi, sõit läks nii rõõmsalt, enesetunne oli nii hea ja rada nii vahelduv, et ma ei uskunud oma silmi kui kella vaatasin, et 2,5 tundi juba läinud. 2 Munamäe tõusu võtsid aga suure jupi jaksu ära ja peale seda läkski raskemaks. Munamäest sai ilusti üles kangutatud ja kohe peale munakat järgmine heinamaa tõus tegi minust auruveduri - nagu tagumised kommenteerisid :).
80-90km paiku sain energiapuudusest haamri nagu alati, aga see ei oleks aeglasema stardi puhul mitte tulemata jäänud. 6,5 tundi on ikkagi omaette maailm.
Raja lemmikkohad olid siis männimetsa singlid: 20ndal km-l ümber järve, Vaskna järve äärne enne 3TP-d ja Antsuka laskumine, mida sai edukalt sadulas võetud ja sellege Andrus K maha raputatud :).
Kõige vähem meeldisid porised ja pehmed kasemetsa madalad/soised singlid. Kuiva ilma korral oleksid ka need madalad kohad päris kiired ja mõnusad raske raua lõigud, aga noh pori pidavat maastikurattasõidu juurde käima. Raputavad heinamaad rokkisid. :)
Sõidu tehniline pool:
Pidurid kestsid väga hästi ja pidasid perfektselt - klotsid olid tutikad sinised ritcheyd. Käigevahetus toimis. Tagakassett pysis millegipärast lõpuni suht puhas ja tagakäigud ok. Enne sõitu sai korralikult märja ilma õliga uputatud. Aga loomulikult korralik ja pidev chainsuck, eriti tõusudel ronides, aga seda siiski ainult siis kui esihammakad ja keskjooksu kant paksu poriga kaetud olid. Teises TP-s sai kasutatud "kannupesu teenust" TM :), tsahh kannuga vett esihammakatele ja 10km probleemivabalt. 3-ndas TP-s oli lausa voolik veega ja survega.
Kogu sõidu taktika pani minu jaoks paika tegelikult kummivalik - läksin hambad ristis twisteritega. Ette sai poest tutikas ja taha 3000km sõitnud. Esimene pidas aga hästi, lausa yllatavalt. Muidugi kui nii pisike muster pori täis läks , siis oli krõska, aga õnneks oli rada vahelduv ja pesi kummi jälle puhtaks. Pikad mudased laskumised olid muidugi ebameeldivad. Tagumine muidugi ei pidanud. Sopastes kohtades tuli väga ettevaatlikult ronida ja lõpupoole 90km kandis sai neid poriseid ja yldse mitte väga järske tõuse jala võetud. Jaks oli niikuinii otsas ja geel ajas rõõmsalt üles. Kõndides vähemalt ei käinud jalad all ringi. :) Siledamates kohtades ja kruusal vajutasin see-eest kõvasti ning ka juurikatel pidas hästi.
Kokkuvõttes ikka rahul.
Traktorikumm oleks muidugi rajast mõnu tundmiseks parem vahend olnud, aga vaja ikka enne pimedat jõuda ja 100km on päris pikk maa nublude käitamiseks omaenese jalgadega - laisk nagu ma olen.
70-90km paigus sai liigutud siis nagu tigu, aga koht üle ootuste hea - 74-s. Eks need pikad sõidud ikka sobivad ka. Aga ärge jumala pärast pikemaks seda sõitu tehke. :)
PS! Tagumik on täitsa ok, aga käed küünarnukkidest väsisid ära.
Aga 90-nda kilomeetri paiku hakkas ninast verd jooksma - just peale viimast geelilaksu, kas siis geelist või pingutusest... Enne finishisse jõudmist aga pesin ninaaluse ikka kenasti puhtaks - pärast panevad veel lehte pildi ja keelavad ürituse ära - näe ratturid tapavad end. :)
Viimati muutis Kirsa, 27. 09. 2004. 21:44, kokku muudetud 2 korda .
Jäin raja- ja korraldusega samuti rahule. Kahjuks oli kell peale Munamäe laskumist juba 16.30 ringis ja leidsin, et 2,5 tunniga 33km ei läbi. Sõitsin sealt otse Võrru. Ma arvasin, et muda on palju, aga et nii PALJU - eks see mult eluvaimu välja viis (autos hiljem köhides käis kehast korralik valu läbi). Järgmiseks aastaks tuleb kaalu vähendada ja trenni rohkem teha. Tehnika pidas vastu, kukkumisi ei olnud - tänu sellele, et 67km-st läbisin vist jalgsi..... 10-15km? Aga kordagi ei kahetsenud, et starti tulin - järgmine aasta püüan jälle tulla.
Segasaun on siis, kui on puu- ja elektriküte.
1. Huvitav, palju neid ilma numbrita sõitjaid oli? Ühe mäe otsas (ca 55km läbitud) ütles lugeja tütarlaps mu kohaks 246. Sel hetkel olin tagumise 20ne hulgasgandalf kirjutas: 1. Stardinumbri võttis välja 235 osalejat. Neist 10 naised. Naised tõesti lõpetasid 100%!!!
2. 39 meest katkestas.
2. Olin kah katkestaja. Piinlik pole. 90ndal kml arvutasin, et kontrollajaks st 1900ks finishisse ei jõua ja astusin sadulast.
Tööpaeval, kui ilm ilus, sõidan 5 km. Puhkepäeval olen korduvalt teinud lausa 7 km.
VÄGA KÕVA ÜRITUS JA TÄNUD KORRALDAJATELE SELLE ETTEVÕTMISE EEST!
Muda ja vett oli muidugi kõvasti ja see muutis ka raja raskusastet, aga vähemalt ilm oli ilus - vihmaga oleks ikka veel raskem olnud.
Stardist minnes lõi kohe pulsi üles, kuna olin vist hommikusöögiga hilja peale jäänud(2 tundi enne starti) ja toit oli kohati lausa kurgus. Seetõttu ei tahtnud ka kaasavõetud müslibatoone eriti süüa.
Sõit kulges normaalselt kuni esimeste mudamülgasteni, kus sain aru, et eest keskmise hammakaga oli peaaegu võimatu sõita, kuna suck-is kõvasti. Edasi proovisin raskematel tõusudel ja heinamaal eest väiksega, kuid sama lugu. Niisiis jäi järgi eest suur. Tunne oli hea ja sai järjest eessõitjaid püütud. TP-des eriti aega ei kulutanud - kannust juua ja üks pudeli täitmine. Esimene tõsisem tagasilöök moraalselt tuli siis kui avastasime Timoga(kellega olin mõnda aega koos sõitnud), et oleme rajalt eksinud ja ühel laskumisel juba sõitnud(ei olnud hallutsinatsioonid, nagu mõned siin arvasid). Sai siis tagasi sõidetud sama teed, kuni jälle linte nägime ja õigest kohast ära keerasime(kusjuures tagasiteel tulid järjest vastu mehi, kes siis ka otsa ringi keerasid). Õnnestus veel ka teine kord valesti sõita peale 4.TP-d metsavahel, kui ei märganud üht parempööret ja kruusateeni välja jõudsin - jälle tagasi ja linte otsima.
Kokku tuli 5km lisaks. Kahjuks jäi "tänu" sellele ka 6 tunni piir alistamata, kuigi enesetune oli hea ja jõudu jätkus lõpuni ning krambid ka ei kollitanud.
Lõpus hüppetorni laskumisel olid pidurid nii kulunud ja hoog nii suur, et "õnnestus" ka üks kukkumine - laskumise päris lõpus juba lenksuga vastu puud ja külili alla kruusatee peale pidama. Sõitsin siis rahulikult lõpuni ja olin endaga rahul, kui laululava juurde jõudsin ja FINITO silti nägin
Jooki kulus umbes 3L ja 1geel + 2 kisselli + veel 2 või 3 batooni, kuigi kaasas oli neid tunduvalt rohkem.
Tervis on täna korras, lihased-liikmed OK , ainult puus on nats valus, mis kukkumisel põrutada sai.
Muda ja vett oli muidugi kõvasti ja see muutis ka raja raskusastet, aga vähemalt ilm oli ilus - vihmaga oleks ikka veel raskem olnud.
Stardist minnes lõi kohe pulsi üles, kuna olin vist hommikusöögiga hilja peale jäänud(2 tundi enne starti) ja toit oli kohati lausa kurgus. Seetõttu ei tahtnud ka kaasavõetud müslibatoone eriti süüa.
Sõit kulges normaalselt kuni esimeste mudamülgasteni, kus sain aru, et eest keskmise hammakaga oli peaaegu võimatu sõita, kuna suck-is kõvasti. Edasi proovisin raskematel tõusudel ja heinamaal eest väiksega, kuid sama lugu. Niisiis jäi järgi eest suur. Tunne oli hea ja sai järjest eessõitjaid püütud. TP-des eriti aega ei kulutanud - kannust juua ja üks pudeli täitmine. Esimene tõsisem tagasilöök moraalselt tuli siis kui avastasime Timoga(kellega olin mõnda aega koos sõitnud), et oleme rajalt eksinud ja ühel laskumisel juba sõitnud(ei olnud hallutsinatsioonid, nagu mõned siin arvasid). Sai siis tagasi sõidetud sama teed, kuni jälle linte nägime ja õigest kohast ära keerasime(kusjuures tagasiteel tulid järjest vastu mehi, kes siis ka otsa ringi keerasid). Õnnestus veel ka teine kord valesti sõita peale 4.TP-d metsavahel, kui ei märganud üht parempööret ja kruusateeni välja jõudsin - jälle tagasi ja linte otsima.
Kokku tuli 5km lisaks. Kahjuks jäi "tänu" sellele ka 6 tunni piir alistamata, kuigi enesetune oli hea ja jõudu jätkus lõpuni ning krambid ka ei kollitanud.
Lõpus hüppetorni laskumisel olid pidurid nii kulunud ja hoog nii suur, et "õnnestus" ka üks kukkumine - laskumise päris lõpus juba lenksuga vastu puud ja külili alla kruusatee peale pidama. Sõitsin siis rahulikult lõpuni ja olin endaga rahul, kui laululava juurde jõudsin ja FINITO silti nägin
Jooki kulus umbes 3L ja 1geel + 2 kisselli + veel 2 või 3 batooni, kuigi kaasas oli neid tunduvalt rohkem.
Tervis on täna korras, lihased-liikmed OK , ainult puus on nats valus, mis kukkumisel põrutada sai.
Viimati muutis KaidoK, 27. 09. 2004. 13:59, muudetud 1 kord.
Ma pean küll ausalt tunnistama, et see oli kõige raskem asi, mida ma oma senises elus teinud olen. Nüüd, teades, mis seal eile oli, ma tõenäolisel ei julgeks enam starti minna. Aga sõit oli sellest hoolimata mega, sai suure kaarega üle omaenese varju hüpatud.
Kõiki teisi võistlusi vaatan küll hoopis läbi teise perspektiivi, mingi kolm ja pool tundi Rakveret tundub nüüd käkitegu olema.
Ei tea ennustada, kas ma järgmisel aastal söandan sama asja läbi teha. Kui esimene valu üle läheb, võib-olla tuleb siis tahtmine jälle sõita.
Kokkuvõttes 5 l Maximi jooki, 2 batooni ja 1 geel, pluss soola ja hapukurki. Ja bor? maitses paremini kui suurepäraselt.
Kõiki teisi võistlusi vaatan küll hoopis läbi teise perspektiivi, mingi kolm ja pool tundi Rakveret tundub nüüd käkitegu olema.
Ei tea ennustada, kas ma järgmisel aastal söandan sama asja läbi teha. Kui esimene valu üle läheb, võib-olla tuleb siis tahtmine jälle sõita.
Kokkuvõttes 5 l Maximi jooki, 2 batooni ja 1 geel, pluss soola ja hapukurki. Ja bor? maitses paremini kui suurepäraselt.
mullu peale tahkot mõtlesin samutimarion kirjutas:Ei tea ennustada, kas ma järgmisel aastal söandan sama asja läbi teha. Kui esimene valu üle läheb, võib-olla tuleb siis tahtmine jälle sõita.
su kere on ju minu omast poole väiksem - kuhu see 5 l kulus?marion kirjutas: Kokkuvõttes 5 l Maximi jooki, 2 batooni ja 1 geel, pluss soola ja hapukurki. Ja bor? maitses paremini kui suurepäraselt.
Läksin rajale ühe pudeli ja 1,5 l Camelbakiga ja seda viimast täitsin kahes toidupunktis ja pudelisse kallasin ka pool peale, mõlemasse jäi osa tõesti alles, kokku siis võib olla tõesti "ainult" 4,5 lerikr kirjutas:su kere on ju minu omast poole väiksem - kuhu see 5 l kulus?marion kirjutas: Kokkuvõttes 5 l Maximi jooki, 2 batooni ja 1 geel, pluss soola ja hapukurki. Ja bor? maitses paremini kui suurepäraselt.
Polnud küll ise seekord osaleja, kuna rattahooaeg lõppes minu jaoks erinevate lollide asjaolude kokkusattumisel juba juunis 
, aga....Ma tahaks lihtsalt anda veel ühe innustava õlalepatsutuse korraldajatele 
et seda üritust ike järgmine aasta kah kindlapeale tehtaks! Sellist sõitu on lihtsalt väga vaja!
Kuigi ma oleksin tõenäoliselt seal viimaste kohtade peale heitleja, siis ikkagi....päris tükk aega pole millestki nii kahju olnud, kui selle sõidu kogemuse saamatajäämisest....
, aga....Ma tahaks lihtsalt anda veel ühe innustava õlalepatsutuse korraldajatele et seda üritust ike järgmine aasta kah kindlapeale tehtaks! Sellist sõitu on lihtsalt väga vaja!
Kuigi ma oleksin tõenäoliselt seal viimaste kohtade peale heitleja, siis ikkagi....päris tükk aega pole millestki nii kahju olnud, kui selle sõidu kogemuse saamatajäämisest....
Viskasin pilgu taevasse. Seal tiirutasid raisakotkad ja medicopter. Nad said ilmselt aru, et vennike on kustumas.
Minu jõuvarud olid ilmselt TRM-i rajale jäänud ja nii ma siis piinlesin vahelduva eduga nendes lõpututes porimülgastes. Hea seegi, et on olemas TP-d, kust lohutust leida nii hingelistele kui ka tehnilistele probleemidele. No see mis TP-des toimus oli tõesti gaifimist väärt. Väga abivalmid inimesed olid seda asja ajamas. Viimases toitlustuspunktis oleks isegi prae välja nurunud.
Terve rada oli tase, aga seekord mitte minule.
Huvitavamatest momentidest veel rääkides, siis vahel oli liiklus kahesuunaline. Isegi sõitsin paarist märgist mööda. Oma lollus.
Rattast rääkidest vahetasin hommikul veel keti ja kohe andis see ka märku-tugevalt vajutada ei saanud. Tagumised väiksemad hakkasid kah poriga üle viskama. Piduritega oli nii nagu enamusel meist.
Ei tea kas Munamäe all keegi haiget kah sai? Jäljed läksid küll otse.
Kui ma selle aasta suudan pikapeale ära unustada, olen ehk järgmine aasta stardis ja siis läheb võibolla paremini.
See aasta siis tiba üle 7 tunni
Praegu käib ka kommentaaride lugemine üle jõu.
Minu jõuvarud olid ilmselt TRM-i rajale jäänud ja nii ma siis piinlesin vahelduva eduga nendes lõpututes porimülgastes. Hea seegi, et on olemas TP-d, kust lohutust leida nii hingelistele kui ka tehnilistele probleemidele. No see mis TP-des toimus oli tõesti gaifimist väärt. Väga abivalmid inimesed olid seda asja ajamas. Viimases toitlustuspunktis oleks isegi prae välja nurunud.
Terve rada oli tase, aga seekord mitte minule.
Huvitavamatest momentidest veel rääkides, siis vahel oli liiklus kahesuunaline. Isegi sõitsin paarist märgist mööda. Oma lollus.
Rattast rääkidest vahetasin hommikul veel keti ja kohe andis see ka märku-tugevalt vajutada ei saanud. Tagumised väiksemad hakkasid kah poriga üle viskama. Piduritega oli nii nagu enamusel meist.
Ei tea kas Munamäe all keegi haiget kah sai? Jäljed läksid küll otse.
Kui ma selle aasta suudan pikapeale ära unustada, olen ehk järgmine aasta stardis ja siis läheb võibolla paremini.
See aasta siis tiba üle 7 tunni
Praegu käib ka kommentaaride lugemine üle jõu.
see rattasõit on viinud kõik mu finantsid ja .....
Müts maha kõikide lõpetajate vahel.
Tegin pühapäeva hommikul , arvestades laupäevast vihmasadu, ennustuse lõpetajate arvu kohta ja .... . Eksisin NII rängalt, et siin
oma ennustust küll avaldada ei julge.
Oleksin ka ise stardis ( finisis ??? ) olnud ,kui tervis alt poleks vedanud.
Nüüd tuleks vist ennustada palju 2005 a startijaid on.
Aga see pole minu tugevaim külg.
Head taastumist kõigile!
Tegin pühapäeva hommikul , arvestades laupäevast vihmasadu, ennustuse lõpetajate arvu kohta ja .... . Eksisin NII rängalt, et siin
oma ennustust küll avaldada ei julge.
Oleksin ka ise stardis ( finisis ??? ) olnud ,kui tervis alt poleks vedanud.
Nüüd tuleks vist ennustada palju 2005 a startijaid on.
Aga see pole minu tugevaim külg.
Head taastumist kõigile!
Tugev patsutus lõpetajatele ja korraldajatele! Pühapäeva hommikul vihma polnud, kuid silmad niisked et loobuma pidin... 
Aga loodan, et sellega sai tervist hoitud ja uueks hooajaks võib varsti alust rajama hakata. Tahaks järgmisel aastal siiski startida ja LÕPETADA! 
Aga loodan, et sellega sai tervist hoitud ja uueks hooajaks võib varsti alust rajama hakata. Tahaks järgmisel aastal siiski startida ja LÕPETADA! tuksub-sõidan, tuksub-sõidan, tuksubtuksubtuksub - pean pausi...
Supper!!!
Kuna teadsin mis ees ootab siis raja osas erilisi üllatusi ei olnud. rada jupi kaupa kordi läbi sõidetud. Üllatas, aga see et kui trennis ei eksinud rajalt kordagi (vähemalt märgistatud osas) siis nüüd teadja mehena panin 4 korda mööda.
Õnneks iga kord u. 200 m. siis tuli mõistus jälle pähe, ots ringi natuke vandumist ja tagasi ning näe imet lindid täitsa olemas!
Algus oli minu jaoks kuidagi väga raske, esimesed 40 km. ei saanud kuidagi õiget minekut sisse. Peale munakat läks asi paremaks. Midagi oli mul täitsa valesti sest krambid hakkasid juba enne Vorstikat pihta ja kestsid kuni Kurgjärveni.
Rajale kulus 2 geeli, 1 kisell, u.4,5l vedeliku, TP haarasin kurki, leiba ja soola(kuhjaga) Ilmselt see mind lõpuks krampidest päästiski.
Olen kuulnud, et nädal enne kurnavaid võistlusi peaks ohtralt (kuni 2l päevas)soolakat min. vett jooma, ilmselt vastab see tõele.
Rada meeldis väga, mulle isiklikult sobivatki sellised rasked rajad kus tempo on madal. Mudas mässamine ja nikerdamine meeldib kohe üli väga!
Järgmine aasta jälle stardis!
Kuna teadsin mis ees ootab siis raja osas erilisi üllatusi ei olnud. rada jupi kaupa kordi läbi sõidetud. Üllatas, aga see et kui trennis ei eksinud rajalt kordagi (vähemalt märgistatud osas) siis nüüd teadja mehena panin 4 korda mööda.
Õnneks iga kord u. 200 m. siis tuli mõistus jälle pähe, ots ringi natuke vandumist ja tagasi ning näe imet lindid täitsa olemas! Algus oli minu jaoks kuidagi väga raske, esimesed 40 km. ei saanud kuidagi õiget minekut sisse. Peale munakat läks asi paremaks. Midagi oli mul täitsa valesti sest krambid hakkasid juba enne Vorstikat pihta ja kestsid kuni Kurgjärveni.
Rajale kulus 2 geeli, 1 kisell, u.4,5l vedeliku, TP haarasin kurki, leiba ja soola(kuhjaga) Ilmselt see mind lõpuks krampidest päästiski.
Olen kuulnud, et nädal enne kurnavaid võistlusi peaks ohtralt (kuni 2l päevas)soolakat min. vett jooma, ilmselt vastab see tõele.
Rada meeldis väga, mulle isiklikult sobivatki sellised rasked rajad kus tempo on madal. Mudas mässamine ja nikerdamine meeldib kohe üli väga!
Järgmine aasta jälle stardis!
Nii kaua kui suudad mõelda, et "EI JÕUA" nii kaua ikka veel jõuad!
Ma tahtsin veel huvitavast momendist Saaluse järve ääres(vist enne fotograafi), kus ma ei tea mille taha jalg tagerdus, võttis ratas suuna ja kaldenurga vasakule ehk järve poole. Vasak jalg ei tahtnud vabaneda pedaalist ja vaatasin, et nüüd..... kuid kõik lahenes siiski õnnelikult. Mõtlemisainet oli igatahes küllaga, et mis siis oleks juhtunud, kui.....
Neid huvitavaid momente oli küllaga.
Neid huvitavaid momente oli küllaga.
see rattasõit on viinud kõik mu finantsid ja .....
Kui tahaks kõike vajalikku tsiteerima hakata, siis läheks vist väga kaua aega.
Sain ka lõpuks masina taha, hommikul enne kaheksat metsa pöördemärke päästma, siis veel asjad laiali, joogitünnid pessu jne.
Teie kommentaarid on väga vajalikud, sest meil oma tiimiga puudus üle 60 kilomeetrise maratoni korraldamise kogemus. Hetkel panen kirja ainult paar asja, mida järgmisel H100-l muudame:
1. 60-100 km tuleb tähistada paremini, sest koomas sõitjad ei näe üldse linte, lähevad kasvõi üle eesolevate mahakukkunud puude, sest eelnevate möödapanijate jäljed ju näitavad neile "õiget" suunda. Selle 85km möödapaneku puhul oleme mõlemad süüdi - nii korraldajad kui ka osalejad. Me oleks pidanud sinna risti lindi ette tõmbama, teie oleks pidanud pärast puutüve ületamist ja paarisadat lintideta meetrit taipama, et midagi on valesti. Õpime vigadest, nii meie kui ka teie. Parimat võimalikku tähistust - 200 km linti kahel pool rada - pole ju võimalik saavutada.
2. Vähem pirukaid, rohkem soolakurki.
3. Start laupäeval kell 9.00
4. Tuvastataud eessõitja vajadus (kas vahetult või pool tundi enne) - mitmetes kohtades olid ööga nooled ja lindid jalutama läinud.
Hetkel on juhe koos, ... aga jätkame seda teemat edaspidi.
Kaotatud ja leitud:
1. Mustad Scott pikad kindad - minu autos. VAATASIN PILDI PEALT, ET TISLERI OMAD
2. Lühiksed sini-must-valge Scott kindad OMANIK TUVASTATUD
3. Scott rohekas sadulakott Schwalbe siniste heeblitega OMANIK TUVASTATUD
4. Must ja sinine helkurribaga sadulakott
5. Extrani suur pudel (võsas ja ilma korgita)
6. Nokia autolaadija (Gandalf?) OMANIK TUVASTATUD
Tänud kõigile julgetele osalejatele.
Teid tänavad ka Võrumaa puuetega inimeste koja liikmed, kes said endale Teil eilsest üle jäänud pirukad, leivad ja banaanid.
Järgmisel aastal Haanja100 anno 2005!
Sain ka lõpuks masina taha, hommikul enne kaheksat metsa pöördemärke päästma, siis veel asjad laiali, joogitünnid pessu jne.
Teie kommentaarid on väga vajalikud, sest meil oma tiimiga puudus üle 60 kilomeetrise maratoni korraldamise kogemus. Hetkel panen kirja ainult paar asja, mida järgmisel H100-l muudame:
1. 60-100 km tuleb tähistada paremini, sest koomas sõitjad ei näe üldse linte, lähevad kasvõi üle eesolevate mahakukkunud puude, sest eelnevate möödapanijate jäljed ju näitavad neile "õiget" suunda. Selle 85km möödapaneku puhul oleme mõlemad süüdi - nii korraldajad kui ka osalejad. Me oleks pidanud sinna risti lindi ette tõmbama, teie oleks pidanud pärast puutüve ületamist ja paarisadat lintideta meetrit taipama, et midagi on valesti. Õpime vigadest, nii meie kui ka teie. Parimat võimalikku tähistust - 200 km linti kahel pool rada - pole ju võimalik saavutada.
2. Vähem pirukaid, rohkem soolakurki.
3. Start laupäeval kell 9.00
4. Tuvastataud eessõitja vajadus (kas vahetult või pool tundi enne) - mitmetes kohtades olid ööga nooled ja lindid jalutama läinud.
Hetkel on juhe koos, ... aga jätkame seda teemat edaspidi.
Kaotatud ja leitud:
1. Mustad Scott pikad kindad - minu autos. VAATASIN PILDI PEALT, ET TISLERI OMAD
2. Lühiksed sini-must-valge Scott kindad OMANIK TUVASTATUD
3. Scott rohekas sadulakott Schwalbe siniste heeblitega OMANIK TUVASTATUD
4. Must ja sinine helkurribaga sadulakott
5. Extrani suur pudel (võsas ja ilma korgita)
6. Nokia autolaadija (Gandalf?) OMANIK TUVASTATUD
Tänud kõigile julgetele osalejatele.
Teid tänavad ka Võrumaa puuetega inimeste koja liikmed, kes said endale Teil eilsest üle jäänud pirukad, leivad ja banaanid.
Järgmisel aastal Haanja100 anno 2005!
Viimati muutis dr Holden, 28. 09. 2004. 11:55, kokku muudetud 2 korda .
Deja-vu. Mul rajal kulus ca 3l vedelikku + 2l pärast.erikr kirjutas:enne TRM saadud haigus oli mu ikka päris rihmaks võtnud, aga sõitmata ei saanud ka jätta. ja ei kahetse.
järve ääres suutsin mudaaugus ikalduda mille esport kohe jäädvustas. kui olin järve langenud kuuskede alt läbi roninud siis kostus mu taga sõitvate Marini ja Katre jutt, et vägev, tõsine baigirada on tehtud. peale teist TPd oli kuidagi kesine olemine ja 50 km märk ei tahtnud kuidagi tulla.
heinamaarajad imesid täiega, üritasin ikka serva pool kui vähegi võimalik.
1. chainsuck?? -- mehed, millest te räägite.
2. rajalt ei eksinud kordagi
5. jooki kulus umbes 5-5,5l, veeviskamise mõtetki ei tulnud selle 8+ tunni jooksul.
6. supp ja tee finishis olid oi kui head.
suur tänu Ivarile, Ivole, Silverile ja kõigile teistele asjalistele selle sõidu korraldamise eest
Kurke minule millegipärast ei jätkunud TP-des (Vaskna, Kurgjärve).
Pärast sai siis purk ise ostetud
Ega see tervisejama hää nüüd küll polnud, jalgades krambieelsed seisundid jms hädad vaevasid.
Enne Vasknat mõtlesin juba katkestamise peale aga hädad väheke leebusid ja saigi lõpuni ringutatud.
5432 kCal Polari näit
2 kg kaalust alla
172 bpm avg (norm oleks 181 olnud)/199 bpm max (vimm oli ikke sees)
Oi ma vaatasin vesise pilguga seda saialetti, ma võiks ainult saiakestest eladagi (siis varsti saaks Viljandi Sügiskrossil üle 100kg meestega võidu sõitaholden kirjutas:...2. Vähem pirukaid, rohkem soolakurki.
.....
)aga kõht oli sellest geeli-batoonikeemiast nii imelik et
ei julgenud võtta.
Selleeest aga viimases TP-s banaan pooleks soolakurgiga oli nagu tõeline delikatess
Huvitav oleks teada kuidas Kodara menüü välja nägi!
Mitu lööki Teil pulss tavalisest madalam oli?
mul aasta keskmine 166 haanjas 155.
Mehed, tehke järgmine aasta Haanja 200. Tehniliselt lihtne teostada -- kaks ringi. Praegu on võitja aeg ikkagi ainult 4.50 mis on alla sama sõitja MM-i maratoni aja. Haanja 100 võiks selline tõsine endurance ekstreemväljakutse olla
Võrdluseks, et Bad Goisernis MM-il, kus meie tiimist sõitis Priit Raudsepp, oli pikkuseks 106 kilti ja koguronimine 3700m.
Võrdluseks, et Bad Goisernis MM-il, kus meie tiimist sõitis Priit Raudsepp, oli pikkuseks 106 kilti ja koguronimine 3700m.
Ega see madalam/kõrgem polegi vist mingi näitaja. Enesetunne finishis on vast parem määraja. Minul oli enam-vähem sama tunne, mis TRM finishis. Ehk siis energiat veel kehas oli aga jalgades mitte. Aga uni oli magusRom kirjutas:
Mitu lööki Teil pulss tavalisest madalam oli?
mul aasta keskmine 166 haanjas 155.
Lahe üritus oli
Minu nö. sportlik nädalalõpp algas neljapäeval, kui ma rattalt Rakvere numbri maha keerasin ja mõnikümmend km loksusin - elu nõuab oma ja ratast pole ma ka suutnud Tallinnasse transada.
Reedel käis ratas läbi teenindusest, kus läks peale uus kett (vana oli seal olnud ilmselt liiga kaua ... tagumine kassett ei arvanud just eriti hästi uuest ketist) ja, mis kõige tähtsam, UUED PIDURIKLOTSID!!! Said Richey punased klotsid alla ja ma pole leidnud endas seda julgust, et vaataks, mis klotsidest ja pöidadest peale sõitu alles on jäänud. Igatahes piduritega mul probleeme polnud.
Sõidu algus oli mõtlemapanev, sest kuna minu septembri kilometraaz jäi Haanjale alla, siis oli hinges väike värin, et kuna ma siis kustun. 20km paiku oli juba korraks jalgades selline tunne nagu tavaliselt Elionil lõpus. Aga eks ma vaikselt loksusin siia-sinna ja kulgesin edasi.
Teises TPs kahmatu moosisai ja hapukurk ei sobinud kuidagi kokku, igatahes järgmise TPni sain ma kõhtu valutada ja elu üle järele mõelda.
60km peal rattapesu oli positiivne asi. Ratas puhtaks, uus õli peale ja edasi! Kõhtu läks paar leivatükki soolaga ja vett peale. 60km TPs täitsin oma joogikoti uuesti, kus alguses oli 2l jooki. 2l panin juurde aga tagantjärgi tarkusena oli see mõtetu, sest enamus sellest oli ainult ballast - sealt lõpuni kulutasin ma vast 0,5l jooki - väljas oli külm ja ei läinud kuidagi sisse see jook.
Kusagil teepeal kallasin ma endale kaks kisselli ka sisse ja mugisin müslibatoone natuke ... kokku vast nii tükki 4-5.
Viimane TP, kus süüa sai (ja mis mulle üldse viimaseks jäi), ehk siis seal 80+km'l olnu oli mingi püha Graal mille poole püüelda. 80. km'st alates ootasin teist aga ei tulnud ega tulnud ta kuidagi - keemialaks jõudis ära lahtuda ja olemine kiskus hägusaks. Kui ta lõpuks kätte jõudis oli rõõm suur - jälle soola-leiba kõhtu + 2/3 maximi geelist koos rohke veega (rohkem ei suutnud seda imalat moosi sisse ajada).
Rockster oli selline vahepealne kumm, oli teist ja polnud aga üldiselt ma arvan, et seal kus mul kumm ikaldus oleks suvaline asi ikaldunud, et see pole teema.
Tagumikust rääkida, siis laupäeval Hawaiist geeli ostes küsisin, et ega neil plekktagumikke pole - ei olnud Aga ma võtsin eriku nõuannet tõsiselt ja tõmbasin jalgevahe vaseliiniga kokku - hetkel oskan teiste karjumisejutu peale ainult õlgu kehitada. Sama lugu siis ka üldise füüsisega - ainuke häda, mida ma kurta oskan on väsimus. Lihased valusad pole, ainult nohust sain pideva tatipritsimisega lahti Õhtul peale sõitu olid kõige valusamad kohad uskuge või mitte ... pöidlaliigesed Peaks vähem käike vahetama? Käikude osas mainin seda ka, et Hr. Chainsuck külastas mind kahel-kolmel korral ja oli suht leebe, seega oli mul kasutada kogu käiguskaala (noh, ok, granny pidurdas natuke, pidi teist natuke pehmeks rääkima). Ainuke häda oli algusepoole suht uue ketiga (30km oli vast sõitnud), mis üle andis tagant kui väga kõvasti vajutasin.
Ühesõnaga, mis ei tapa teeb tugevamaks! Järgmisel aastal jälle.
P.S. Rääkides Haanja 200'st, siis osalejaid oleks küll. Tagapool käis pidevalt lõõpimine, et ega see pole veel pärissõit - kõigepealt teeme ringijagu sooja ja siis läheme aega sõitma, nagu F1 kvalifikatsioonis
Iseasi on muidugi see, et kas keegi viitsib finishit lahti hoida niikaua, et kõik lõppu jõuaks? Mingi 9+9*1,5 tundi tuleks vabalt ära.
Minu nö. sportlik nädalalõpp algas neljapäeval, kui ma rattalt Rakvere numbri maha keerasin ja mõnikümmend km loksusin - elu nõuab oma ja ratast pole ma ka suutnud Tallinnasse transada.
Reedel käis ratas läbi teenindusest, kus läks peale uus kett (vana oli seal olnud ilmselt liiga kaua ... tagumine kassett ei arvanud just eriti hästi uuest ketist) ja, mis kõige tähtsam, UUED PIDURIKLOTSID!!!
Said Richey punased klotsid alla ja ma pole leidnud endas seda julgust, et vaataks, mis klotsidest ja pöidadest peale sõitu alles on jäänud. Igatahes piduritega mul probleeme polnud.Sõidu algus oli mõtlemapanev, sest kuna minu septembri kilometraaz jäi Haanjale alla, siis oli hinges väike värin, et kuna ma siis kustun. 20km paiku oli juba korraks jalgades selline tunne nagu tavaliselt Elionil lõpus. Aga eks ma vaikselt loksusin siia-sinna ja kulgesin edasi.
Teises TPs kahmatu moosisai ja hapukurk ei sobinud kuidagi kokku, igatahes järgmise TPni sain ma kõhtu valutada ja elu üle järele mõelda.
60km peal rattapesu oli positiivne asi. Ratas puhtaks, uus õli peale ja edasi! Kõhtu läks paar leivatükki soolaga ja vett peale. 60km TPs täitsin oma joogikoti uuesti, kus alguses oli 2l jooki. 2l panin juurde aga tagantjärgi tarkusena oli see mõtetu, sest enamus sellest oli ainult ballast - sealt lõpuni kulutasin ma vast 0,5l jooki - väljas oli külm ja ei läinud kuidagi sisse see jook.
Kusagil teepeal kallasin ma endale kaks kisselli ka sisse ja mugisin müslibatoone natuke ... kokku vast nii tükki 4-5.
Viimane TP, kus süüa sai (ja mis mulle üldse viimaseks jäi), ehk siis seal 80+km'l olnu oli mingi püha Graal mille poole püüelda. 80. km'st alates ootasin teist aga ei tulnud ega tulnud ta kuidagi - keemialaks jõudis ära lahtuda ja olemine kiskus hägusaks. Kui ta lõpuks kätte jõudis oli rõõm suur - jälle soola-leiba kõhtu + 2/3 maximi geelist koos rohke veega (rohkem ei suutnud seda imalat moosi sisse ajada).
Rockster oli selline vahepealne kumm, oli teist ja polnud aga üldiselt ma arvan, et seal kus mul kumm ikaldus oleks suvaline asi ikaldunud, et see pole teema.
Tagumikust rääkida, siis laupäeval Hawaiist geeli ostes küsisin, et ega neil plekktagumikke pole - ei olnud
Aga ma võtsin eriku nõuannet tõsiselt ja tõmbasin jalgevahe vaseliiniga kokku - hetkel oskan teiste karjumisejutu peale ainult õlgu kehitada. Sama lugu siis ka üldise füüsisega - ainuke häda, mida ma kurta oskan on väsimus. Lihased valusad pole, ainult nohust sain pideva tatipritsimisega lahti Õhtul peale sõitu olid kõige valusamad kohad uskuge või mitte ... pöidlaliigesed Peaks vähem käike vahetama? Käikude osas mainin seda ka, et Hr. Chainsuck külastas mind kahel-kolmel korral ja oli suht leebe, seega oli mul kasutada kogu käiguskaala (noh, ok, granny pidurdas natuke, pidi teist natuke pehmeks rääkima). Ainuke häda oli algusepoole suht uue ketiga (30km oli vast sõitnud), mis üle andis tagant kui väga kõvasti vajutasin.Ühesõnaga, mis ei tapa teeb tugevamaks! Järgmisel aastal jälle.
P.S. Rääkides Haanja 200'st, siis osalejaid oleks küll. Tagapool käis pidevalt lõõpimine, et ega see pole veel pärissõit - kõigepealt teeme ringijagu sooja ja siis läheme aega sõitma, nagu F1 kvalifikatsioonis
Iseasi on muidugi see, et kas keegi viitsib finishit lahti hoida niikaua, et kõik lõppu jõuaks? Mingi 9+9*1,5 tundi tuleks vabalt ära.
velo.clubbers.ee
Ritchey WCS QRS vektor
Ritchey WCS QRS vektor
sain oma polarist ka infi kätte
HR 149/175
6063 kcal
aeg vaid 7:24, sisuliselt tund kulus siis TP-des ja jalutamisele.
temperatuur 12 -> 11 kraadi
kogutõus 1280 m
distants 97,1 (panin uue jämedama kummi kõrge mustriga kuid ei viistinud üle mõõta) vahepeal oli esiratas mudastel laskumistel vist plokis ka
HR 149/175
6063 kcal
aeg vaid 7:24, sisuliselt tund kulus siis TP-des ja jalutamisele.
temperatuur 12 -> 11 kraadi
kogutõus 1280 m
distants 97,1 (panin uue jämedama kummi kõrge mustriga kuid ei viistinud üle mõõta) vahepeal oli esiratas mudastel laskumistel vist plokis ka
Sissejuhatus: Enne eilset olin viimati sõitnud TRMil ja sedagi natuke tõbisena, vahepealne nädal kulus enese ravimiseks, et Haanjasse saaks minna. Ja ei kahetse kohe üldse mitte et läksin! Tunne oli muidugi palju väsinum kui pärast TRMi, aga meel umbes 100 korda rõõmsam.
Ilm oli ikka viis pluss. Võrru sõites taipasin täpselt poolel teel, et olen kilejaki maha unustanud ja kuna terve nädal oli vihma sadanud, siis nõudsin tagasi koju minekut. Seetõttu jõudsin kohale pool tundi enne starti ja vedasin terve sõidu seda kilekat mõttetult kaasas.
Sõit ise: Esimesed 30km läks nagu nagu niuhti, aga sealt edasi järjest aeglasemalt venima hakkas. Heinamaa pärast Munamäge venis ikka hullupööra ja ega hiljemgi kiiremini ei läinud. Juba kella 5 ajal sai selgeks, et seitsmeks ma fini?isse ei jõua, aga mõtlesin, et sõidan niikaua kuni jõuan ja valgus lubab. Alates 75. kilomeetrist olin viimane, nii et selja taga põrises ATV ja Silver aitas pidureid pingutada ja oli moraalseks toeks - üksi ukerdades oleksin vist 83km TP's rajalt ära tulnud. Pimeda saabumise ja väsimuse tõttu tulin lõpukilomeetrid mööda asfalti. Kokku olin rajal üle üheksa ja poole tunni.
Eksimisest: Kuna minu liikumiskiirus oli ikka väga väike, siis ilmselt sellepärast jõudsin ka kõiki linte vahtida ja ära ei eksinud. 50.km juures tundusid lindid ja rattajäljed minevat nii vasakule kui paremale, aga paremal teeharul paistis ka järgmine lint, nii et läksin sinna ja see oli õige. (seal oli ka üks hullemaid tõuse: soppa nii et tapab ja lõpus ei jõudnud ka ratast üles lükata enam eriti)
Söök: 1.TP's kurki ja banaani, 2. Moosipirukas ja banaani. 3. Banaani, 4. Suhkruga saiake, mis maitses küll maailma parima asjana sel hetkel. Tee peal seemnekukkel, 100g geeli, müslibatoon. Jooki läks vast 2,5 liitrit.
Korraldajatele aitäh ja 10 punkti! Järgmisel aastal vaja rohkem trenni teha ja osalen kindlasti jälle.
PS. Esimesed piduriklotsid kulusid täiesti nulli (enne olid sellised poolikud), tagumised olid täiesti uued ja neist on natukene midagi järelgi.
Ilm oli ikka viis pluss. Võrru sõites taipasin täpselt poolel teel, et olen kilejaki maha unustanud ja kuna terve nädal oli vihma sadanud, siis nõudsin tagasi koju minekut. Seetõttu jõudsin kohale pool tundi enne starti ja vedasin terve sõidu seda kilekat mõttetult kaasas.
Sõit ise: Esimesed 30km läks nagu nagu niuhti, aga sealt edasi järjest aeglasemalt venima hakkas. Heinamaa pärast Munamäge venis ikka hullupööra ja ega hiljemgi kiiremini ei läinud. Juba kella 5 ajal sai selgeks, et seitsmeks ma fini?isse ei jõua, aga mõtlesin, et sõidan niikaua kuni jõuan ja valgus lubab. Alates 75. kilomeetrist olin viimane, nii et selja taga põrises ATV ja Silver aitas pidureid pingutada ja oli moraalseks toeks - üksi ukerdades oleksin vist 83km TP's rajalt ära tulnud. Pimeda saabumise ja väsimuse tõttu tulin lõpukilomeetrid mööda asfalti. Kokku olin rajal üle üheksa ja poole tunni.
Eksimisest: Kuna minu liikumiskiirus oli ikka väga väike, siis ilmselt sellepärast jõudsin ka kõiki linte vahtida ja ära ei eksinud. 50.km juures tundusid lindid ja rattajäljed minevat nii vasakule kui paremale, aga paremal teeharul paistis ka järgmine lint, nii et läksin sinna ja see oli õige. (seal oli ka üks hullemaid tõuse: soppa nii et tapab ja lõpus ei jõudnud ka ratast üles lükata enam eriti)
Söök: 1.TP's kurki ja banaani, 2. Moosipirukas ja banaani. 3. Banaani, 4. Suhkruga saiake, mis maitses küll maailma parima asjana sel hetkel. Tee peal seemnekukkel, 100g geeli, müslibatoon. Jooki läks vast 2,5 liitrit.
Korraldajatele aitäh ja 10 punkti! Järgmisel aastal vaja rohkem trenni teha ja osalen kindlasti jälle.
PS. Esimesed piduriklotsid kulusid täiesti nulli (enne olid sellised poolikud), tagumised olid täiesti uued ja neist on natukene midagi järelgi.
Dieet - 2,1 liitrit Pütsepa pildiga spordijooki - 2 pudelit korvides + 1 väiksem taskus
3 Extrani geeli
2 banaani
80 km tanklas jäin korra (ainuke kord sõidu jooksul) pidama ja valasin igaks juhuks veel pool pudelit jooki pudelisse aga sõidu ajal selle manustamiseni ei jõudnud.
Sigma pulsokas näitas energiakuluks 8642 Kcal. Vaadates teiste 5-6000seid numbreid ei teagi kuidas sellesse suhtuda. Pulss oli 162/184.
Panin 4 korda Sussaninit. Spido näitas lõpus 105 km
Kõige raskem oli kõrvas elava kuradikese (See ei ole normaalne et inimene teeb seda vabatahtlikult ja maksab veel peale ka!!) ignoreerimine.
Esimese 10 km sõitsin mingis pundis, siis vaatasin et pulss ei taha kuidagi alla 170 langeda ja lasin teadlikult (aga raske südamega) pundil oma teed minna. Millalgi pärast seda loeti raja äärest kohaks 57. Varsti püüdis mind kinni tagant tulev ca 10 meheline grupp, kellega kulgesime rahulikus tempos edasi. Vorstimäel loeti mulle kohaks 50.
Ca 50 km peal hajusid tagapidurid. Keerasin neid küll peale aga klotsid olid juba enne kulunud ja sellest oli vähe tolku. Keerasin peale ka esipidureid. Edaspidi võtsid ainult esipidurid. See põhjustas libedatel laskumistel hulgaliselt võsalõikamisi. Munamäe laskumisel olid ka esipiduritel juba lingid vasta lenksu. Viimases kurvis sõitsin liivaribale aga sai teele tagasi. Varsti pärast seda ma enam laskumistel pidurdada ei saanud ja 5-6 viimast järsemat laskumist võtsin joostes. Kiiretel piiratud nähtavusega laskumistel võtsin jalaga mööda maad lohistades hoo maha.
Kuigi vahepeal loeti kohaks 32 siis lõpus olin 44-s. Eks järgmisel aastal tuleb enne sellist pikka ja rasket sõitu ratta tehniline seisund kriitilise pilguga üle vaadata. Ja ka rohkem rajamärgistust jälgida. Kõikides kohtades kus ma valesti sõitsin oli kasvõi mingi märgistus raja ääres olemas.
P.S. Kuskil keskel enne mingit mudast võsavahelist laskumist oli publik suure plakatiga raja ääres. Kergelt tintis tegelased karjusid et korja kõik üles, mis sa sealt leiad. Laskumisel endal oli 4-5 noort puud rajale langetatud. Millegi pärast tundus, et need lisatakistused olid tolle seltskonna töö.
3 Extrani geeli
2 banaani
80 km tanklas jäin korra (ainuke kord sõidu jooksul) pidama ja valasin igaks juhuks veel pool pudelit jooki pudelisse aga sõidu ajal selle manustamiseni ei jõudnud.
Sigma pulsokas näitas energiakuluks 8642 Kcal. Vaadates teiste 5-6000seid numbreid ei teagi kuidas sellesse suhtuda. Pulss oli 162/184.
Panin 4 korda Sussaninit. Spido näitas lõpus 105 km
Kõige raskem oli kõrvas elava kuradikese (See ei ole normaalne et inimene teeb seda vabatahtlikult ja maksab veel peale ka!!) ignoreerimine.
Esimese 10 km sõitsin mingis pundis, siis vaatasin et pulss ei taha kuidagi alla 170 langeda ja lasin teadlikult (aga raske südamega) pundil oma teed minna. Millalgi pärast seda loeti raja äärest kohaks 57. Varsti püüdis mind kinni tagant tulev ca 10 meheline grupp, kellega kulgesime rahulikus tempos edasi. Vorstimäel loeti mulle kohaks 50.
Ca 50 km peal hajusid tagapidurid. Keerasin neid küll peale aga klotsid olid juba enne kulunud ja sellest oli vähe tolku. Keerasin peale ka esipidureid. Edaspidi võtsid ainult esipidurid. See põhjustas libedatel laskumistel hulgaliselt võsalõikamisi. Munamäe laskumisel olid ka esipiduritel juba lingid vasta lenksu. Viimases kurvis sõitsin liivaribale aga sai teele tagasi. Varsti pärast seda ma enam laskumistel pidurdada ei saanud ja 5-6 viimast järsemat laskumist võtsin joostes. Kiiretel piiratud nähtavusega laskumistel võtsin jalaga mööda maad lohistades hoo maha.
Kuigi vahepeal loeti kohaks 32 siis lõpus olin 44-s. Eks järgmisel aastal tuleb enne sellist pikka ja rasket sõitu ratta tehniline seisund kriitilise pilguga üle vaadata. Ja ka rohkem rajamärgistust jälgida. Kõikides kohtades kus ma valesti sõitsin oli kasvõi mingi märgistus raja ääres olemas.
P.S. Kuskil keskel enne mingit mudast võsavahelist laskumist oli publik suure plakatiga raja ääres. Kergelt tintis tegelased karjusid et korja kõik üles, mis sa sealt leiad. Laskumisel endal oli 4-5 noort puud rajale langetatud. Millegi pärast tundus, et need lisatakistused olid tolle seltskonna töö.
Saigi tööpäev läbi!
Vot see oli alles sõit! Stardist rahulikult minema teadmisega, et ees ootab 100 kilomeetrit mõnusat Lõuna-Eesti kohast trassi võimsate tõusude ja laskumistega. Kuna endal Haanja raja I osa jäi läbimatta siis saingi esimese kivi Võrumehe kapsaaeda. Panin alla rehvid "Continental Vapor" niiöelda muster kui Bellarussil (traktor). Oli minu suur üllatus, et seda kruusateed oli alguses paljuvõitu ja grupis olemisega oli tükk tegemist. Hingamine ja pulss olid nii segi, et ei saanud enam aru mida teen. Kirsa sõitis mööda nagu seisvast postist, ei tea äkki seisingi . Võibolla andis tunda Tartu Maratoni järgne põskkoopa operatsioon - ei tea. Jõudes 45 kilomeetri peale oli tahtmine maha tulla. Ei jäänud muud üle, kui istusin lihtsalt puu äärde maha ja sõin ja jõin ja vaatasin möödujaid. Eluvaim sees ja jätkasin, kohaks öeldi 114. Ja siis hakkas minu sõit ja minu maastik. Ketaspiduriga oli lausa lust mägedest alla kihutada ja teadmine et rattal ideaalne pidamine siis ei ühtegi kukkumist. Tõuse tuli jalutada no nii 500m või isegi rohkem muist ronis masin ilusti ülesse. 74 kilomeetril, kui juba teine mees suunaga vastu tuli ja läbitud kilomeetreid küsisis tahtis omal ka kuppel sassi minna, et rada ümber tehtud aga minu suund oli õige ja eksimisi ei olnud. Sellest puutakistusest 85 km oleks peaaegu ka üle pannud aga sai pidama. Lõpp oli hea - koht 94, alla seitsme tunni ja ise terve. Kulutused: 9 pakki Dexal geeli, 1,5 l vett, 3 l jõujooki, 3 banaani ja 2 maxim energiabatooni. teises joogipunktis tagumist käikarit puhastades sõin soolaleiba ja 2 hapukurki.
Korraldajatele tänud, tänud ka rajameistrile ning uute kohtumisteni rattaradadel 2005.a, omal vaja varsti suusad kurjaks ajada.
Huvitav oleks teada palju seda tasast lõiku oli selle 100 kilomeetri peal. Mul omal tavaline kompuuter näitab ainult nipet-näpet.
. Võibolla andis tunda Tartu Maratoni järgne põskkoopa operatsioon - ei tea. Jõudes 45 kilomeetri peale oli tahtmine maha tulla. Ei jäänud muud üle, kui istusin lihtsalt puu äärde maha ja sõin ja jõin ja vaatasin möödujaid. Eluvaim sees ja jätkasin, kohaks öeldi 114. Ja siis hakkas minu sõit ja minu maastik. Ketaspiduriga oli lausa lust mägedest alla kihutada ja teadmine et rattal ideaalne pidamine siis ei ühtegi kukkumist. Tõuse tuli jalutada no nii 500m või isegi rohkem muist ronis masin ilusti ülesse. 74 kilomeetril, kui juba teine mees suunaga vastu tuli ja läbitud kilomeetreid küsisis tahtis omal ka kuppel sassi minna, et rada ümber tehtud aga minu suund oli õige ja eksimisi ei olnud. Sellest puutakistusest 85 km oleks peaaegu ka üle pannud aga sai pidama. Lõpp oli hea - koht 94, alla seitsme tunni ja ise terve. Kulutused: 9 pakki Dexal geeli, 1,5 l vett, 3 l jõujooki, 3 banaani ja 2 maxim energiabatooni. teises joogipunktis tagumist käikarit puhastades sõin soolaleiba ja 2 hapukurki.Korraldajatele tänud, tänud ka rajameistrile ning uute kohtumisteni rattaradadel 2005.a, omal vaja varsti suusad kurjaks ajada.
Huvitav oleks teada palju seda tasast lõiku oli selle 100 kilomeetri peal. Mul omal tavaline kompuuter näitab ainult nipet-näpet.
Sa tüüna vändulit, ma koba kübalit...
Nii, tahaks ka midagi tarka ja uut öelda, aga kõik juba eelnevalt sõitjate poolt öeldud. Nõus sõitjatega, kellele asi meeldis ja kes järgmine aasta uuesti stardilindi taga ärevuses ning meeltesegaduses ootamas on.
Korraldajatele kast õlut (kasvõi virtuaalset), et järgmine aasta haanja 100 toimuks.
Tegin kogenematusest kaks viga - läksin alt kummidega (Speedmax A\O jäi ikka lahjaks) ning kaasa ei võtnud lisaenergiallikaid, peale joogi. Jäin liialt lootma TP-dele, eriti raske oli 60-83km vahepealne osa. Kuigi 60-s sõin kurki ja soola ja leiba, aga ikkagi kuskil 75-ndal oli kõht tühi ja jõud (nii vaimne kui füüsiline) otsas. Vägisi tuli mõte, et milleks ma ennast küll raha eest tapan. Siiski sain natuke positiivset energiat kahel sõitjalt, kellest üks oli vapper naine (nr 112) ning teine Arcticu särgis mees, kellega ma sel hetkel koos kulgesin. Tänud teile.
ja veelkord, JÕUDU KORRALDAJATELE!
Korraldajatele kast õlut (kasvõi virtuaalset), et järgmine aasta haanja 100 toimuks.
Tegin kogenematusest kaks viga - läksin alt kummidega (Speedmax A\O jäi ikka lahjaks) ning kaasa ei võtnud lisaenergiallikaid, peale joogi. Jäin liialt lootma TP-dele, eriti raske oli 60-83km vahepealne osa. Kuigi 60-s sõin kurki ja soola ja leiba, aga ikkagi kuskil 75-ndal oli kõht tühi ja jõud (nii vaimne kui füüsiline) otsas. Vägisi tuli mõte, et milleks ma ennast küll raha eest tapan. Siiski sain natuke positiivset energiat kahel sõitjalt, kellest üks oli vapper naine (nr 112) ning teine Arcticu särgis mees, kellega ma sel hetkel koos kulgesin. Tänud teile.
ja veelkord, JÕUDU KORRALDAJATELE!
Re: Saigi tööpäev läbi!
Ketaspiduri kohta ütleks isegi, et see oli sellise võistluse jaoks ideaalne pidurdus-seade. Kui rattad kõrval kiuksusid ja käunusid pidurite käes, siis õlipiduriga oli nagu ikka - vajutad sama kergelt nagu tavaliselt ja ning peaaegu hääletult jääb ratas seisma.Põtt33 kirjutas:Ketaspiduriga oli lausa lust mägedest alla kihutada ja teadmine et rattal ideaalne pidamine siis ei ühtegi kukkumist.
Kummid olid endal Speedmax alfa-omega - aga noh eks saigi siis sellevõrra rohkem koormust
Strateegia
Minul oli kaks põhilist eesmärki. Esiteks võita Hilksi ja kui vähegi võimalik, jõuda ka esimese 50 hulka. Vaadates registreerunuid, mõtlesin, et kui 40 hulka peaksin jõudma, olen ülikõva. Kuna reedel tanklas kummi pumbates vajus tagaratta Mavic 221 velg laiali ja mõre tuli ka veel sisse (oli teine täitsa ärakulunud), siis tuli must masendus peale. Õnneks sain uue tagaratta (Võrust polnud velge saada ja ümberladumist keegi nii ruttu ei lubanud). Enne rajale minekut selgus, et esimene vahetaja naljalt väiksele hammakale ei vaheta ja nii sai õpitud selgeks nipp, kuidas parema jala pöiaga ketti eest väiksele hammakale aidata. Sõidu käigus osutus see ülimalt kasulikuks oskuseks. Strateegia oli selline, et kimada alguses esimeste gruppidega koos nii kaua kuni kruusa jätkub ja siis nii nagu jõuab. Ludinal küll läks see esimene ots, (tolknesin kusagil 26-dal kohal) aga kusagil pärast 30km sai selgeks, et kui ma tahan lõpuni jõuda, pean selle pundi eest minema laskma. Nii sai esimene tõsine singeltrack üksi sõidetud. Kui jälle kruusale jõudsin, tuli tagant järgmine grupp ja jälle tore sõita. Kuni Vaskna TP-ni sai oldud 35-36 kohal. Seal aga sõin ja jõin korralikult. Oma 4min vähemalt olin Vaskna TP-s. Ja oh imet - rattal pesti kõik hammakad ja kett puhtaks ja puha. Pärast söömist ja õlitamist läks sõit nagu õlitatult. Kuigi minu arust läks oma jagu rahvast minust mööda, loeti Munamäel mulle kohaks ikkagi vaid 38. Umbes 70km alates läks väga raskeks. Need, kellega sai koos sõidetud läksid eest minema ja tagantki tuli ja läks mehi mööda. Nüüd oli ainus mõte veel kuidagi lõpuni kesta. Üllatuseks aga öeldi mulle Kurgjärvel kohaks 31. Seal sai ka söödud ja joodud ja õlitatud. Kui siis järgnevas metsas ise ka teiste sabas valesti panin, oli pettumus muidugi suur - olin ju toda lõiku enne kolm korda sõitnud. Viimased 10km allamäge tundus küll, et jõudu on ja pidurid ka pidasid. Kohaks kukkus 36. Mõtlesin et olengi ülikõva! Hilksi ka võitsin
Õhtul sai aga teistega saunas juttu puhutud ja mis selgus - Margus Treimuth, kes pole sel aastal EEC ühelgi etapil 200 hulka jõudnud (polnud EEC etappi, kus mina poleks 200 hulgas olnud), hoidis ennast alguses kahe käega tagasi. 70km peal liikus ta alles kusagil 80 koha kandis, kuid siis hakkas andma. Ja väntas mees nii, et üle finishijoone veeres 23-dana). Mul ei ole sõnu Vaat mis tähendab õige strateegia!!!
Õhtul sai aga teistega saunas juttu puhutud ja mis selgus - Margus Treimuth, kes pole sel aastal EEC ühelgi etapil 200 hulka jõudnud (polnud EEC etappi, kus mina poleks 200 hulgas olnud), hoidis ennast alguses kahe käega tagasi. 70km peal liikus ta alles kusagil 80 koha kandis, kuid siis hakkas andma. Ja väntas mees nii, et üle finishijoone veeres 23-dana). Mul ei ole sõnu
Vaat mis tähendab õige strateegia!!!2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
-
grishasport
- Rattur
- Postitusi: 399
- Liitunud: 07. 11. 2003. 23:14
Väsitav aga tore et sai proovitud. Võistelda sellisel maastikul ja distantsil on karm (ikka vajab head ettevalmistust) aga tiksuda on paras. Kolm päeva enne võistlust olin pikali maas, mingi kahtlane tõbi, mõtlesin kahetsesuga et jääb ära. Neelasin suures koguses tablette (uriin oli oranz), jõin palju vett ja magasin kaks päeva. Valisin endale sobiliku tempo ja pulsi, keskmine 150, et jõuda tagasi. Korraks, lõpu poole tundsin koomaka sümptomeid aga lihtsalt liiga palju mõtlesin, tühjendasin pea segavatest mõtetest ja läks paremaks. Haiguse tagajärg oli tunda, kõht kisus krampi ja ainukene mis kerest sisse läks oli vesi. Väljasõidetud kohaga rahul, juba kuu aega puhkan trennidest, ainult nädalavahetustel võtsin üritustest osa.
Hinnang - positiivne, rajaprofiil - mega. Lõpupoole võiks linte tihedam olla aga kuna sõitsin suuremas osas kellegiga koos, siis eksisime ainult 85 km.
Kindlasti võtan osa järgmisel üritusel, kui on tegemist hoajalõpuga.
Hinnang - positiivne, rajaprofiil - mega. Lõpupoole võiks linte tihedam olla aga kuna sõitsin suuremas osas kellegiga koos, siis eksisime ainult 85 km.
Kindlasti võtan osa järgmisel üritusel, kui on tegemist hoajalõpuga.
Grisha
Uh uh, tundub et see rohekas sadulakott Scwalbe siniste heeblitega on minu oma, sellel peaks veel lukk katki olema, unustasin vist 2TP punktiholden kirjutas:Kaotatud ja leitud:
1. Mustad Scott pikad kindad - minu autos.
2. Lühiksed sini-must-valge Scott kindad
3. Scott rohekas sadulakott Schwalbe siniste heeblitega
4. Must ja sinine helkurribaga sadulakott
5. Extrani suur pudel (võsas ja ilma korgita)
6. Nokia autolaadija (Gandalf?)
Järgmisel aastal Haanja100 anno 2005!
, kui ratast timmisin,cycling is fun, but...it`s deem hard work.
Ull pää om jalge nuhtlus!
Üks asi jäi mainimatta. Ei tea miks aga hommikul vaadates ilma ja temperatuuri olusid arvasin... jaa MA ARVASIN, et tuleb jahe päev ning keskmine kiirus kõigub 20 km paigus ja alla selle, ja minu jalakestel võib külm hakata. Ma määrisin oma lihased spordikreemiga "Capsicam" kokku. OO õudust küll tulitas ja pakitses nagu oleks tuhat sipelgat püksis. Saunas leili ka ei saanud võtta. Oli küll valu leevendav ja soojendav infolehes kirjas. Jälle üks omanahal kogetud kogemus.
Sa tüüna vändulit, ma koba kübalit...
Espordi pildiseeria näitab, kuidas pisikese ojakese ülesõit muutus ajapikku imevaks mülkaks. Esimesed sada nägid umbes sellist pinnast - mõtteline rohi+pori:matts kirjutas: niipalju meetri kõrgusel õhus olevaid tagarattaid kui seal esimese mülka piltidel ei olegi vist ühe korraga näinudki
rajalõik SEpp-a läbimishetkel
Tagumistelele läbijatele näitas sama koht vaid muda:
ja sama rajalõik mardi läbimise hetkel
Tööpaeval, kui ilm ilus, sõidan 5 km. Puhkepäeval olen korduvalt teinud lausa 7 km.
Järelikult veel üks põhjus, mis rohkem trenni teha - saad natuke kõvema raja peal sõita. A mu meelest jäi see põhimülgas ratturi suhtes tiba vasakule ja edasi.mart kirjutas:Espordi pildiseeria näitab, kuidas pisikese ojakese ülesõit muutus ajapikku imevaks mülkaks. Esimesed sada nägid umbes sellist pinnast - mõtteline rohi+pori:
rajalõik SEpp-a läbimishetkel
Tagumistelele läbijatele näitas sama koht vaid muda:
ja sama rajalõik mardi läbimise hetkel
Teine põhjus on see, et saad sooja veega pesta
Aga noh, sai ka külmaga pori maha ja ruttu kodu sauna Re: Ull pää om jalge nuhtlus!
Nüüd siis eluks ajaks selge kuidas soojenduskreemidega ringi käiaPõtt33 kirjutas:Üks asi jäi mainimatta. Ei tea miks aga hommikul vaadates ilma ja temperatuuri olusid arvasin... jaa MA ARVASIN, et tuleb jahe päev ning keskmine kiirus kõigub 20 km paigus ja alla selle, ja minu jalakestel võib külm hakata. Ma määrisin oma lihased spordikreemiga "Capsicam" kokku. OO õudust küll tulitas ja pakitses nagu oleks tuhat sipelgat püksis. Saunas leili ka ei saanud võtta. Oli küll valu leevendav ja soojendav infolehes kirjas. Jälle üks omanahal kogetud kogemus.
Minu varasemast spordielust on selline kuuldud juhtum. Asi juhtus treeningkaaslasega umbes aastal 1987. Siis olid soojenduskreemid, eriti lääne omad, nagu näiteks Finalgon, äärmiselt defkad. Aga selle trennikaaslase keegi sugulane töötas apteegis ja enne ühte mingit ühisstardiga teateorienteerumisvõistlust sai ta tuubi igatsetud ollust kätte. Et tal kõvast trennitegemisest põlv veidi tuikas, siis otsustas ta selle korralikult sisse määrida. Ja väga ta kreemiga kokku ei hoidnud (et kui on väga tõhus kreem, siis kui seda veel rohkem panna, on ta veel tõhusam ). Põlv kokku mäkerdatud, kohe starti. Kohtuniku märguande peale tormas punt võistlejaid esimest vahetust läbima. Etapp esimesse kontrollpunkti oli pikk "jooksukas" (tehniliselt lihtne teejooks). Et trennikaaslane oli tollal väga väle jalg, hoidis ta kohta juhtgrupis. Kuid siis hakkas Finalgon mõjuma - doosi umbes kümnekordne ületamine küttis selli põlve nii tuliseks et ühel hetkel ei pidanud ta enam vastu ja kargas tee kõrval kulgevasse kraavi põlve jahutama Nii ta siis seal kraavis mõne aja veetis ja vaatas kuidas konkurendid mööduvad ja kaugenevad. Ega kõik konkurendid ei saanud ka kohe asjast aru - arvasid et kutti on tabanud raske vaime haigushoog (ükski normaalne orienteeruja ei passi 300 meetrit peale ühisstarti kena metsatee kõrval vett täis kraavis) There are seldom technological solutions to behavioral problems.
Pilt 1 päev peale Haanja 100
Eile siis läksin garaa?i oma ratast üle vaatam ja otsustasin ka paar pilti teha. Pilte vaadates aga avastasin ühe huvitava elemendi. Pilt räägib enda eest.http://www.zone.ee/first/Vihmauss/Vihmauss.jpg?2
Oo-jaa
Elu sõit oli. Mitte tulemuse, vaid elamuse mõttes.
Stardikoridor oli rahulik ja oleks võinud ka esireast startida. Igaüks sõitis oma sõitu. Ka kruus oli raske - mägine. 50 km läks enesetunne heaks ja tõusidn 110. kohalt lõpuks siis 75. kohale.
Rada oli mega, tehnika töötas laitmatult, suurest munamäest kerisin üles, ühelegi naisele ei kaotanud, mida veel tahta ? Kirsale oleks tahtnud ära teha
Enne viimast toidupunkti sain ta kätte ja möödusin. Siis panime koos Raul Tammesooga ühes kohas paar kilti valesti ja Kirsa läks taas ette. Sain uuesti ta kätte. Kirsa käis minu selja taga kõva karjatuse saatel ära vaarikapõõsastes (kiirel laskumise lõpukurv) ja mingi hetk puu taga aga see kõik ei raputanud teda minust maha nii et viimased 10 km olid ikka pingeline heitlus. Eest ära läks ta viimasel karmil puudevahelisel laskumisel mida ma pelgama hakkasin
Väga kunn sõit oli ja järgmine aasta jälle joonel.
Õhtul sai veel Ivari suvilas grillitud ja muljetatud ning esmaspäeva hommikul Tallinna poole liikuma.
Tarmost on kahju. See oli tema sõit tegelikult.
Elu sõit oli. Mitte tulemuse, vaid elamuse mõttes.
Stardikoridor oli rahulik ja oleks võinud ka esireast startida. Igaüks sõitis oma sõitu. Ka kruus oli raske - mägine. 50 km läks enesetunne heaks ja tõusidn 110. kohalt lõpuks siis 75. kohale.
Rada oli mega, tehnika töötas laitmatult, suurest munamäest kerisin üles, ühelegi naisele ei kaotanud, mida veel tahta ? Kirsale oleks tahtnud ära teha
Enne viimast toidupunkti sain ta kätte ja möödusin. Siis panime koos Raul Tammesooga ühes kohas paar kilti valesti ja Kirsa läks taas ette. Sain uuesti ta kätte. Kirsa käis minu selja taga kõva karjatuse saatel ära vaarikapõõsastes (kiirel laskumise lõpukurv) ja mingi hetk puu taga aga see kõik ei raputanud teda minust maha nii et viimased 10 km olid ikka pingeline heitlus. Eest ära läks ta viimasel karmil puudevahelisel laskumisel mida ma pelgama hakkasin Väga kunn sõit oli ja järgmine aasta jälle joonel.
Õhtul sai veel Ivari suvilas grillitud ja muljetatud ning esmaspäeva hommikul Tallinna poole liikuma.
Tarmost on kahju. See oli tema sõit tegelikult.
Trennis tuleb sõita sama kiirest, kui võistlusel. Või isegi natuke kiiremini!