![Twisted Evil :twisted:](./images/smilies/icon_twisted.gif)
![Twisted Evil :twisted:](./images/smilies/icon_twisted.gif)
mina näiteks lõin jalaga oma ratta 3 kodarat pooleks kuna ma olin kodust 20 kmi eemal ja kumm läx katki :.
Natukene OT, aga endal selline juhus, et tegin rahulikult trenni kuskil *neeme kandis, ja miski tegelane sattus mulle vastu sõitma minu sõidu suunas rattaga, hõikasin rõõmsalt, et sõid teisel pool, seal on ohutum.. Aga tegelase reakstioon oli selline, mille siin kohal jätan edastamata ohtra tsensuuri põhjusel. Igaljuhul suutis ta mul tuju selle meeleavaldusega ära rikkuda järgnevaks 15 minutiks, samas ratas kannatas nii palju, et elasin enda adrenaliini just rattaseljas välja tõstes lihtsalt treeningkiirust..mono-cyclist kirjutas:ükskord olen ise napilt pääsenud ühe teise jalgratturi vihahoost, nimelt seisin ise kõnniteel foori taga ja järsku kuulen pidurikriginat ja näen, kuidas üks ratas minust ca 10cm kaugusel seisma jääb, ehmatasin siis ja küsisin, et mis toimub? vastuseks sain kauakestva sõimu, teemal kuidas ma üldse julgen talle midagi öelda
Sama siin, eks neid hetki on ikka tulnud, kus jõuetus vihas taod rusikaga vastu lenksu või sadulat... Käega lüües on kindel, et sina saad ise kordades rohkem viga kui ratasreimers66 Postitatud: 13. 06. 2005. 00:03 Postita teema:
--------------------------------------------------------------------------------
olen ehitanud oma ratast kogu oma hingest ja ei tuleks mõtessegi teda lõhkuda
Eks ma siis edaspidi tulen sulle appi kui ma sellist karjatust kuulenfax kirjutas:Rattaga tuleb korralikult sõbraks ikka saada, kindlasti käitub ka jalgratas siis pareminiIsiklikult ühe korra rattaga tee peale jäänud ja seda ka puhtalt oma lollusest ja ei näinud vähimatki põhjust, et miks rattale veel lisaks liiga teha.. Ise olin loll kui hübriidiga rusikasuuruste kividega killustiku peal ~30 km/h sõitsin ja seda siis päev ennem TRM'i ja suunaga Tartu poole.. Üldiselt olen oma vihad suutnud taltsutada nii, et lihtsalt miski haleda vigina kuuldavale toonud või siis karjatanud midagi ja hästi kohatut (ropendamine ei aita vaid süvendab meeleolu), seega karjatus stiilis, "Sa tseremoniaalne seitsme jala pikkune seasügamis teivas" toob pigem endale miski naerupahvaku järgi ja tuju paraneb ja see hetke viha lihtsalt ununeb..
mul on praktiliselt kõik püksid õnnestunud puru sõita. vahel vaja ikka "tavasõite" teha ja pidevalt käib püksisäär keti vahelt läbimaasikaz kirjutas:Mul pole tunudki eriti ette sellist olukorda, et peaks ratta puruks peksma - juu ta pole mulle selleks põhjust andnud![]()
Aga ükskord lõhkus mu ratas (tegelt minu enda lollus muidugi) mu dressika, sest päike paistis ja palav oli ja mul oli dressikas seljas - no võtsin poole sõidu peal dressika seljast ja panin nagu muuseas lenksu peale kust see ära libises ja mingit imemoodi oli see poole sekundi pärast esirastta ja poritiiva vahel kinni, hoog oli mul üpris suur ja peaaegu käisin üle nipli, aga õnnestus tasakaal säilitada (milles olen suht tugev).
dressikas puruks ja ratta käigud kutu
kuidagi veider oli see et dressikas ei tulnud algul enam ära ja esiratas ei liikund - terve kilti jõudsin 16kg ratast vedada esiratas õhus, kui kogemata ratast tahapoole lükkasin ja dressikas ise poritiiva vahelt ära tuli![]()
siis sain küll natuke pahaseks
Green_Day kirjutas:
mul on praktiliselt kõik püksid õnnestunud puru sõita. vahel vaja ikka "tavasõite" teha ja pidevalt käib püksisäär keti vahelt läbiratta peale pole seepeale pahaseks saanud. pigem enda peale.
Selleks pannakse sadulaposti külge takjapaela jupp, mida saab vajadusel tavapüksi jala ümber kinnitamiseks kasutada.Green_Day kirjutas:mul on praktiliselt kõik püksid õnnestunud puru sõita. vahel vaja ikka "tavasõite" teha ja pidevalt käib püksisäär keti vahelt läbi :roll: ratta peale pole seepeale pahaseks saanud. pigem enda peale.
- peaks asuatama "mtü jalgrataste varjupaik", kuhu vaesed vägivalla all kannatavad kaherattalised saaksid tulla peitu.Ermo kirjutas:Mina olen ikka keskmine eesti mees .
Igal õhtul annan rattale korralikult peksa. No muidu ei saa magama minnagi, päev jääb nagu poolikuks. Puhkepäevil ning riiklikel pühadel tümitan teist lausa kaks korda. No mis ta siis on selline kahe rattaga ... Vaadaku teisi rattaid. Need on sellised hoolitsetud, peenikese raami ning nõtke joonega... Minu oma on selline maadligi ning matsakas. No kohe kutsub peksma. Aga armastan oma ratast ka, selle pärast peksangi. Nii tore on pärast obadust rattal Ümbert kinni võtta ning enda vastu suruda. Tunne on kohe teine. Ratas tundub oma ning ise tundun suure ning tähtsana. Ega ma muidu ei ole vägivaldne inimene aga see lihtsalt on osake minu loomusest. Juba minu ise tegi nii ning vanaisagi...
Sinu suhtumine peegeldab pigem slaavi verd - kui ei peksa, siis järelikult ei armastaErmo kirjutas:Mina olen ikka keskmine eesti mees...
Ratas on mu meelest täpselt nii loll kui see isik, kes sadulas istub. Kehtib kahtlemata ka vastupidine väide: Ratas on täpselt nii tark, kui see isik, kes sadulas istubMati kirjutas:Mina ei näe põhjust ratta peksmiseks, kuna sel pole ju ajusid (erandiks Fox'i ajuga amorti omavad). Mis sa lollilt ikka ootad?