Jalgratturi vihahood

[x.0]

olwks huvitav teada kas keegi on viha hoos äigand rattale nii et mõni jupp puruks läinud . Kui jah, siis mix ?

mina näiteks lõin jalaga oma ratta 3 kodarat pooleks kuna ma olin kodust 20 kmi eemal ja kumm läx katki :.

[Green_Day]

Ei ja ei saagi olema. Viha peab taltsutama... või valama välja mujal, kui ratast lõhkudes.

[kristjan07]

huvitav teema

mina vihast pigem loobin asju kui lõhun ratast, pärast ratta remont maksab jälle

[erikr]

ratas või kumm pole süüdi kui kumm katki läheb. võtan taskust rahulikult varukummi, ballooni või pumba ja liigun 5 min pärast jälle edasi.

kahjuks jah, noorte julgas on üha rohkem ebastabiilse närvikava ja põhjendamatult agressiivse käitumisega kodanikke.

[Lauri]

Väiksena sai küll vahepeal rattapeale viha välja valatud. Ükskord oli Porkunis sügiskross ja ma juhtisin seal ja viimasel tõusul hakkas käiguvahetaja näkku panema ja ei saand vändata, ketti loopis ühelt hammakalt teisele koguaeg ja siis jäingi teiseks. pärast sai ratas ikka väga karmilt, alguses võtsin kätte ja lendas vastu maja seina ja siis jalaga tampisin jne, ikka korralikult sai ta .
Teine kord oli, kui venna peale vihane olin (ei mäleta miks) siis sai tema ratta taga jooksu jalaga selline pauk pandud, et kodarad tulid mõnes kohas oma silmast välja ja tagapöid oligi rikutud.
Nüüd enam selliseid vihahooge pole olnud, kus jõuga läheks rattale kallale, ju siis on mõistust veits rohkem peas ja ratta juppide hind tuleb omataskust kinni maksta.

[maxspeed]

päris huvitav temaatika kõlab nagu jalgratturi unehäired. sarnased kogemused mul 10a tagused. tollajal sõitsin sossiga, kummid ikka teinekord katkesid tubularide parandamine oli paras nuhtlus... novot, ühel korral, kui olin teinud koha kindlaks, pealmise kihi ettevaatlikult lahti lõiganud, sisekummi ära lappinud, pealmise kihi jõudnud peaaegu kokku õmmelda... vot siis torkasingi sisekummi uuesti katki seepeale lendas kumm vastu seina teisel korral ei pidanud närvid vastu, kui tagumine kumm läks katki sõidu ajal tõstsin ratta meetri kõrgusele õhku ja virutasin vastu maad.... tagumine pöid läks kahest kohast pooleks ja lisaks 5-6 kodarat ka... rohkem pole jalgrattaid kiusanud.

[Rivo]

See väga harv nähtus, kui ma ratta peale tigedaks saan. Reeglina, on see enda hoolimatuse süü. Aga kui, siis piirdub see verbaalsustega. Selle hooaja ainuke kord, mis olnud, purtsatasin siis, kui UST kumme peale väänasin. Esimene kord, nõksud veel selged polnud.

[fax]

Rattaga tuleb korralikult sõbraks ikka saada, kindlasti käitub ka jalgratas siis paremini Isiklikult ühe korra rattaga tee peale jäänud ja seda ka puhtalt oma lollusest ja ei näinud vähimatki põhjust, et miks rattale veel lisaks liiga teha.. Ise olin loll kui hübriidiga rusikasuuruste kividega killustiku peal ~30 km/h sõitsin ja seda siis päev ennem TRM'i ja suunaga Tartu poole.. Üldiselt olen oma vihad suutnud taltsutada nii, et lihtsalt miski haleda vigina kuuldavale toonud või siis karjatanud midagi ja hästi kohatut (ropendamine ei aita vaid süvendab meeleolu), seega karjatus stiilis, "Sa tseremoniaalne seitsme jala pikkune seasügamis teivas" toob pigem endale miski naerupahvaku järgi ja tuju paraneb ja see hetke viha lihtsalt ununeb..
Ausalt 60 km kodust eemal olles pole just eriti mõtekas hakata ratast lõhkuma, kuna kumm läks puruks ja kummiparandust ega varu õhukummi käepärst pole.. Pigem tuleb siis konstruktiivselt mõelda ja leida kuidas olesk võimalik liikuda lähima kohani kust abi saab.. (viimase näite puhul võivad teinekord loodulsikud materjalid nagu hein ja oksaraod suureks sõbraks saada, et nendega mantel täita ja edasi liikuda, kuigi see juba parasjagu ekstreem )

[Matthias]

ükskord olen ise napilt pääsenud ühe teise jalgratturi vihahoost, nimelt seisin ise kõnniteel foori taga ja järsku kuulen pidurikriginat ja näen, kuidas üks ratas minust ca 10cm kaugusel seisma jääb, ehmatasin siis ja küsisin, et mis toimub? vastuseks sain kauakestva sõimu, teemal kuidas ma üldse julgen talle midagi öelda

[fax]

ükskord olen ise napilt pääsenud ühe teise jalgratturi vihahoost, nimelt seisin ise kõnniteel foori taga ja järsku kuulen pidurikriginat ja näen, kuidas üks ratas minust ca 10cm kaugusel seisma jääb, ehmatasin siis ja küsisin, et mis toimub? vastuseks sain kauakestva sõimu, teemal kuidas ma üldse julgen talle midagi öelda

Natukene OT, aga endal selline juhus, et tegin rahulikult trenni kuskil *neeme kandis, ja miski tegelane sattus mulle vastu sõitma minu sõidu suunas rattaga, hõikasin rõõmsalt, et sõid teisel pool, seal on ohutum.. Aga tegelase reakstioon oli selline, mille siin kohal jätan edastamata ohtra tsensuuri põhjusel. Igaljuhul suutis ta mul tuju selle meeleavaldusega ära rikkuda järgnevaks 15 minutiks, samas ratas kannatas nii palju, et elasin enda adrenaliini just rattaseljas välja tõstes lihtsalt treeningkiirust..

[urmo]

Kõige hullemini sain ratta peale vihaseks, kui ühest järsust laskumisest alla sõites ratas libises juurika peal ning tõi kaasa korraliku nipli. Ratas kukkus minu peale(küllaltki valusalt) ja suure vihaga viskasin ratta ülejäänud laskumisest alla. Katki õnneks midagi siiski ei läinud.

[reimers66]

olen ehitanud oma ratast kogu oma hingest ja ei tuleks mõtessegi teda lõhkuda

[Rom]

olen ehitanud oma ratast kogu oma hingest ja ei tuleks mõtessegi teda lõhkuda

"ära löö ratast, parem röögi temaga"

[maasikaz]

Mul pole tunudki eriti ette sellist olukorda, et peaks ratta puruks peksma - juu ta pole mulle selleks põhjust andnud

Aga ükskord lõhkus mu ratas (tegelt minu enda lollus muidugi) mu dressika, sest päike paistis ja palav oli ja mul oli dressikas seljas - no võtsin poole sõidu peal dressika seljast ja panin nagu muuseas lenksu peale kust see ära libises ja mingit imemoodi oli see poole sekundi pärast esirastta ja poritiiva vahel kinni, hoog oli mul üpris suur ja peaaegu käisin üle nipli, aga õnnestus tasakaal säilitada (milles olen suht tugev).

dressikas puruks ja ratta käigud kutu

kuidagi veider oli see et dressikas ei tulnud algul enam ära ja esiratas ei liikund - terve kilti jõudsin 16kg ratast vedada esiratas õhus, kui kogemata ratast tahapoole lükkasin ja dressikas ise poritiiva vahelt ära tuli

siis sain küll natuke pahaseks

[m6mm]

reimers66 Postitatud: 13. 06. 2005. 00:03 Postita teema:

--------------------------------------------------------------------------------

olen ehitanud oma ratast kogu oma hingest ja ei tuleks mõtessegi teda lõhkuda

Sama siin, eks neid hetki on ikka tulnud, kus jõuetus vihas taod rusikaga vastu lenksu või sadulat... Käega lüües on kindel, et sina saad ise kordades rohkem viga kui ratas

[mmz]

Rattaga tuleb korralikult sõbraks ikka saada, kindlasti käitub ka jalgratas siis paremini Isiklikult ühe korra rattaga tee peale jäänud ja seda ka puhtalt oma lollusest ja ei näinud vähimatki põhjust, et miks rattale veel lisaks liiga teha.. Ise olin loll kui hübriidiga rusikasuuruste kividega killustiku peal ~30 km/h sõitsin ja seda siis päev ennem TRM'i ja suunaga Tartu poole.. Üldiselt olen oma vihad suutnud taltsutada nii, et lihtsalt miski haleda vigina kuuldavale toonud või siis karjatanud midagi ja hästi kohatut (ropendamine ei aita vaid süvendab meeleolu), seega karjatus stiilis, "Sa tseremoniaalne seitsme jala pikkune seasügamis teivas" toob pigem endale miski naerupahvaku järgi ja tuju paraneb ja see hetke viha lihtsalt ununeb..

Eks ma siis edaspidi tulen sulle appi kui ma sellist karjatust kuulen

Ise pole ka ratta peale eriti vihaseks saanud. Vana Sarda peale sain kui talvel sadulatoru kinnituse juurest ära murdus ilma et oleks pealgi istunud. Igatahes tuli sealt mingid puru seest välja ja ega see eriti tugev materjal vist ei olnud. Vihale ajas ka see et üheski poes ei olnud Sardale sobivas mõõdus sadulatoru, ning kui lõpuks peale mitut kuud sai paksema seinaga toru leitud ja see paar mm õhemaks treitud varastati ratas koos uue sadulatoruga järgmisel päeval ära.

Et viha ratta vastu mitte välja valada siis võiks maast mingi kivi võtta ja see näiteks täie jõuga kaugustesse visata... seda muidugi juhul kui inimesi ega muud sellist läheduses ei ole

aga ok.. mina lähen nüüd igatahes rattaga sõitma ja kaunist varahommikust ilma ja liikluse puudumist nautima

Edit:
nonii.. minu hommikune sõit lõppes igatahes nii - http://www.liiklus.net/ajutine/ratas.jpg .Sõitsin mööda uut jalgrattateed mis lasnamäe panga äärelt alla tuleb ning all tahtsin kruusa pealt keerata "raketi" poole kui järsku plaatidele minnes esiratas alt ära libises ja pikali ma olingi. Tulemuseks üks katkine esituli ning põlv mida enam hästi liigutada ei saa.
vabandan offtopicu pärast

[Green_Day]

Mul pole tunudki eriti ette sellist olukorda, et peaks ratta puruks peksma - juu ta pole mulle selleks põhjust andnud

Aga ükskord lõhkus mu ratas (tegelt minu enda lollus muidugi) mu dressika, sest päike paistis ja palav oli ja mul oli dressikas seljas - no võtsin poole sõidu peal dressika seljast ja panin nagu muuseas lenksu peale kust see ära libises ja mingit imemoodi oli see poole sekundi pärast esirastta ja poritiiva vahel kinni, hoog oli mul üpris suur ja peaaegu käisin üle nipli, aga õnnestus tasakaal säilitada (milles olen suht tugev).

dressikas puruks ja ratta käigud kutu

kuidagi veider oli see et dressikas ei tulnud algul enam ära ja esiratas ei liikund - terve kilti jõudsin 16kg ratast vedada esiratas õhus, kui kogemata ratast tahapoole lükkasin ja dressikas ise poritiiva vahelt ära tuli

siis sain küll natuke pahaseks

mul on praktiliselt kõik püksid õnnestunud puru sõita. vahel vaja ikka "tavasõite" teha ja pidevalt käib püksisäär keti vahelt läbi ratta peale pole seepeale pahaseks saanud. pigem enda peale.

[RudiTurbo]

ai kuidas Ma selliseid pisikesi kive kardan kuskil asfaldi peal, nagu Sul seal pildi peal mmz
Eriti nüüd MNT'ga see eriti hirmus!

[maasikaz]

Soovitan kõigil mitte sõita rattaga valgete pükstega, nagu mina!! (väldib vihahooge)

Mul ükskord olid pikad valged püksid jalas, ja parem säär käis koguaeg vastu ketti ja pärast oli üks säär valge teine must ja maha enam ei tule!

[maasikaz]

mul on praktiliselt kõik püksid õnnestunud puru sõita. vahel vaja ikka "tavasõite" teha ja pidevalt käib püksisäär keti vahelt läbi ratta peale pole seepeale pahaseks saanud. pigem enda peale.

Noo tassi ise 16kg ratast esiratas õhus tarve km palava ilmaga ja kui päike otse lagipähe paistab. Ja siis korra veereb ratas nata tahapoole ja dressikas kukub ise ära

[InCu]

Kõik mis tapab,teeb tugevaks.

[jjanno]

Tere

mul on praktiliselt kõik püksid õnnestunud puru sõita. vahel vaja ikka "tavasõite" teha ja pidevalt käib püksisäär keti vahelt läbi :roll: ratta peale pole seepeale pahaseks saanud. pigem enda peale.

Selleks pannakse sadulaposti külge takjapaela jupp, mida saab vajadusel tavapüksi jala ümber kinnitamiseks kasutada.

jJanno

[Antti]

Mind see pükstevärk vihaseks ei aja. Takjapael on hea lahendus, kuid kehva mälu vastu vist ei aita?

Ise olen kasutanud pesunäppi. Kapis kusagil peaks mul vedelema mingi hiiglama vana metallist klamber, mis on tehasetoodang ja ekstra selleks tehtud, et püksisäärt kinni panna. Meenutab juuksenõela, kuid ühe poole küljes on veel väike rullik.

ONtopic siis enamus ärritushooge tabab ikkagi pinevas olukorras, kus adrenaliin üleval on - mõni sarviline sõna lendab aga füüsilist vägivalda ei rakenda, peab ju pärast ka edasi liikuma

[rosco]

Viimane äkiline liigutus velo vastu oli vist siis,kui üritasin esimest käiguvahetajat korralikult vahetama saada, Jamasin tükk aega ja lõpuks mõtlesin vaadata,et kas hoopis käiguvahetaja kõver, oligi kõver.
Siis sai lähedal oleva haamriga mööda kummi virutatud( mujale ei saa ju lüüa,läeb puruks veel)

Aga noh , vahetaja juppideks, üks väike julla sirgeks väänatud ja käigud vahetavad nagu uuel rattal(peaaegu)

[Ermo]

.

[Ereliukas]

Mina olen ikka keskmine eesti mees .
Igal õhtul annan rattale korralikult peksa. No muidu ei saa magama minnagi, päev jääb nagu poolikuks. Puhkepäevil ning riiklikel pühadel tümitan teist lausa kaks korda. No mis ta siis on selline kahe rattaga ... Vaadaku teisi rattaid. Need on sellised hoolitsetud, peenikese raami ning nõtke joonega... Minu oma on selline maadligi ning matsakas. No kohe kutsub peksma. Aga armastan oma ratast ka, selle pärast peksangi. Nii tore on pärast obadust rattal Ümbert kinni võtta ning enda vastu suruda. Tunne on kohe teine. Ratas tundub oma ning ise tundun suure ning tähtsana. Ega ma muidu ei ole vägivaldne inimene aga see lihtsalt on osake minu loomusest. Juba minu ise tegi nii ning vanaisagi...

- peaks asuatama "mtü jalgrataste varjupaik", kuhu vaesed vägivalla all kannatavad kaherattalised saaksid tulla peitu.
- ja vägivaldsetelt omanikelt tuleks kaaluda kohtukorras omandiõiguse ära võtmist.

[Mati]

Mina olen ikka keskmine eesti mees...

Sinu suhtumine peegeldab pigem slaavi verd - kui ei peksa, siis järelikult ei armasta . Või oled poluvernik

Mina ei näe põhjust ratta peksmiseks, kuna sel pole ju ajusid (erandiks Fox'i ajuga amorti omavad). Mis sa lollilt ikka ootad?

[sqber]

Mina ei näe põhjust ratta peksmiseks, kuna sel pole ju ajusid (erandiks Fox'i ajuga amorti omavad). Mis sa lollilt ikka ootad?

Ratas on mu meelest täpselt nii loll kui see isik, kes sadulas istub. Kehtib kahtlemata ka vastupidine väide: Ratas on täpselt nii tark, kui see isik, kes sadulas istub

Isiklikult pole vist küll viha ratta peale kordagi välja valanud. Leiab ju küll mättaid, juurikaid, tänavaposte või muud taolist, mida peksta.